Liina-Jaanika Seisler: miks Ojasoo ei kiirustanud juhtunu pärast vabandama?

Liina-Jaanika Seisler Foto: Postimees.ee

Miks ei tulnud teatrilt NO99 Tiit Ojasoo juhtumi kommenteerimisel selget sõnumit ja ka peategelane ise ei kiirustanud vabandama, küsib Liina-Jaanika Seisler.

Inimsuhted on uskumatult keerukad ja mitmetahulised. Vihkamisest saab sageli armastus ja sageli juhtub ka vastupidi. Seepärast ongi igaüks eeskätt ise oma suhete korraldaja. Inimesed ja organisatsioonid tunnevad tegelikult väga hästi, kus on nende nõrgad kohad, saavad aru, kui miski hakkab kiiva kiskuma. Teavad, kes on nende pooldajad ja vastased, millised tegevused või tegemata jätmised võivad tuua kaasa avaliku kiituse või halvakspanu.

Kui ootamatult peab asja käiku sekkuma palgatud suhtekorraldaja, on asjad selgelt juba väga-väga halvad, on pikka aega olnud täiesti tuksis. Probleeme pole teadvustatud või on nende ees silmad kinni pigistatud. Samas on asjade käigu tunnistajaks olnud hulk inimesi. Probleemide lahendamine pole ka muidugi kunagi mugav tegevus. Suhtekorraldaja on sel juhul nagu lahutusadvokaat, kes vahendeid ei vali. Oma võimaluste piires mõistagi.

Läinud nädalal jahmatas avalikkust NO teatri juhi Tiit Ojasoo juhtum. Ühiskonnas omamoodi eetikamajaka rolli täitnud Ojasoo kasutas vägivalda oma teatri näitleja kallal. See on fakt, millele osapooled vastu ei vaidle ja mis on ka õigusorganitelt hinnangu saanud.

Ühel hetkel hakkas aga levima kulutulena jutt, et tegu on kunstiprojektiga ja NO teater kogub sellisel viisil tähelepanu oma uuele etendusele. Ojasoo ei lükanud otseintervjuus AK-le midagi ümber. Kogu tema elu võivat saada kunstiks.

Fakt on aga see, et pärast inetu loo ilmisikstulekut ei kiirustanud Ojasoo juhtunu pärast vabandama, seda tegi ta alles pärast pikemat mõttepausi. Ka NO teatri juhtkonnalt ei tulnud samuti ühtegi selget sõnumit. Miks?

Kas ei saadud aru, et midagi on väga valesti?

Kas kogenud lavastaja ei tunneta, kust jookseb hea ja kurja piir?

Kas kunst ja elu on nii põimunud, et enam pole võimalik neil vahet teha?

Sellele on kõrvalseisjal väga raske ja vahest võimatugi hinnangut anda, aga küsimused on õhus. Küll on aga selge, et keegi soovitas Ojasool vähemalt vabandust paluda. Asjade käiku sekkus suhtekorraldaja.

Kõige selle valguses oli väga veider lugeda Janek Mäggi (kes ennast korrektselt ja avalikult esitleb suhtekorraldajana) Eesti Päevalehe ilmunud arvamuslugu, mis ei öelnud mitte midagi selget, pigem tekitas juurde hämmingut ja segadust.

Lendu läinud kuulujuttu, et tegemist on hinnatud teatri järgmise sotsiaalprojektiga, oldi varmad uskuma. Keegi ei taha ju lolliks jääda, parem praalida – vaata, ma ju ütlesin!

Suhtekorralduslik – ja meediahäma ei saa aga muuta olematuks küsimust, kas Tiit Ojasoo juhitud ja täiesti tema nägu teater võib ka edaspidi ühiskonnaelu valupunktidele teravalt osutada ilma, et isiklik inetu vahejuhtum taas kõneks tuleks. Vastutus on väga suur ja oht usaldust maha mängida samuti.

Vähemalt üks hea asi on aga kindlasti Tiit Ojasoo juhtumist tingitud. Eestlased rääkisid mitu päeva naistevastasest vägivallast ja seda väga tõsiselt. Saab sellest kunst või mitte, näitab aeg. NO teatril oleks aga kohane peeglisse vaadata ja leida eneses suhtekorraldaja.