Terrorism on ohuks kõikjal. Foreign Policy raporti andmetel toimusid 2015. aasta hirmsaimad terrorirünnakud Kamerunis, Egiptuses, Iraagis, Keenias, Nigeerias, Süürias ja Jeemenis. 2016. aasta on sammu pidanud terrorirünnakutega nii erinevates kohtades nagu Belgia, Pakistan ja Türgi, kirjutab Anglia Ruskini ülikooli rahvusvahelise seaduse vanemõppejõud Aldo Zammit Borda veebiväljaandes The Conversation.
Kuigi enamikus neis rünnakutest said inimesed viga ja surma, on mõned kirjanikud välja toonud topeltstandardid meediakajastuses ja esile tõstnud «avalikkuse pealtnäha erinevad reaktsioonid Belgia pommidele ja rünnakutele Türgis.»
Meedia terrorirünnakute kajastamise iseloom ja silmapaistvus on heaks näiteks rahva reaktsioonide hindamiseks – kas lugu on esikaanel või peidetud kolmeteistkümnendale leheküljele? On ka palju teistsuguseid avalikke reaktsioone – näiteks Pariisi rünnakutele järgnenud maailma juhtide solidaarsuskokkusaamine, ametlike lippude poolde masti laskmine valitsushoonetel ja oluliste monumentide valgustamine kannatada saanud riigi lipuvärvides.
Aktiivsus sotsiaalmeedias, nagu näiteks Twitteri hashtag'ide kasutamine ja Facebooki profiilipiltide vahetamine solidaarsuse näitamiseks on samuti tugevad näitajad rahva reaktsioonide kohta.
Kõikidele eelmainitud indikaatoritele peab aga lähenema ettevaatlikkusega. Rahva reaktsiooni hindamine vihahooks sotsiaalmeediat jälgides tõstatab näiteks küsimuse selle kohta, kui palju on ligipääsu arvutitele. See pole ka ainuke faktor – nimelt kõik ei pruugi näha sotsiaalmeediat õige vahendina avalikult solidaarsuse väljendamiseks.
Pealtnäha erinevate lääneriikide rahvaste reaktsioonide puhul kogu maailmas toimuvatele terrorirünnakutele, võivad rolli mängida erinevad tegurid, sealhulgas ajakirjanike levik ja ligipääs. Teised on välja pakkunud rassistliku narratiivi. Will Gore, kirjutades ajalehes The Independent märtsis Brüsselis toimunud rünnakute kohta, võttis oma mõtte kokku sõnadega, et «lahti on rullumas fundamentaalselt rassistlik narratiiv... me väärtustame valgete eurooplaste elusid rohkem kui tumedanahaliste inimeste omi väljaspool Euroopa piire.»
Veel üheks teguriks on aga lääneriikide ühine kultuuriline ja ajalooline pärimus, mis võib keerulistel aegadel paista kõrgendatud. Üks artikkel väljaandes The Atlantic pakkus, et «ameeriklased on palju tõenäolisemalt käinud Pariisis kui Beirutis, või Kairos või Nairobis või ükskõik millises linnas, mis on üle elanud veriseid rünnakuid. Kui nad ei ole isiklikult Prantsusmaa pealinna reisinud, on nad tõenäoliselt näinud sadu filme ja telesarju, mille tegevus seal toimub ning oskavad nimetada vaatamisväärsusi. Eriti Pariis on mingil määral kõrgkultuuri sümboliks.» Ameeriklaste asemel võib siin nimetada ka enamikku lääneriikide publikuid.
Vastandlikult, Ankara terrorirünnakute järel kirjutanud Türgis elav ajakirjanik Liz Cookman märkis, et riik «on jätkuvalt ida ja lääne piiril, mida on keeruline mõista – kasvavalt konservatiivsete väärtustega moslemiriik, mis on eesmärgiks seadnud Euroopa Liiduga liitumise.»
Lääneriikide hulka mittekuuluvate riikide mõistmatus võib osaliselt olla tingitud teadmatusest, pakub Cookman. Samas võib olukord olla seotud ka sellega, millele Edward Said viitab kui «teisestumisele». Said väidab, et lääneriikide rahvad kujutavad Orienti ette kui eksootilist ja võõrast kohta ning kirjeldavad seda stereotüüpilistel ja müütilistel viisidel, mis ainult rõhutavad ja tugevdavad Oriendi erinevusi läänest.
Väljaanne The Economist leidis, et vahemikus 2000—2014 hukkus enim inimesi terrorirünnakutes Lähis-Idas ja Aafrikas, mitte lääneriikides. Foreign Policy andmetel toimusid 2015. aastal kõige laastavamad terrorirünnakud Nigeerias (surnute arv vahemikus 150-2000) ja Egiptuses (surnuid 224).
Läänerahvaste reaktsioonid sellistele sündmustele võivad aga olla summutatud, mis võib olla tingitud rõhust muude riikide teisesusel, võimaldades lääneriikidel kergemini leppida madalamate kaitsestandarditega neis riikides. Samal ajal lääneriikides toimunud sellised terrorirünnakud, nagu Pariisis ja Brüsselis nähtu, on lääne vaatenurgast šokeeriv ja mõeldamatu, kuid «teistes» maailma osades on nad kahjuks osa igapäevaelust.
Selline mõte «teisest» võib mingis mahus esile kerkida ka Lähis-Ida terrorirünnakute kajastuses. Ülevaade Lähis-Ida meediakajastusest Pariisi rünnakute kohta näitab, et «üldise [terroristide vägivalla] eitamise keskel, mis domineeris ajalehtede esikülgedel, tõstatasid üksikud lehed küsimusi Lääne valitsuste poliitikate kohta.» Need väljaanded nägid lääneriikide rolli «terrorismi toitmises» ja tõid välja, et sellised rünnakud toimusid pärast seda, kui «Prantsusmaa naaberriigis Saksamaal kerkis esile islamofoobia laine.»
Enamik Pariisi rünnakute kajastustest Lähis-Idas oli siiski täis kaastunnet ja murelikkust. Al-Arabiya English, mis asub Dubais, esitas ulatusliku loenduse Lähis-Ida ja Pärsia lahe riikide juhtidest, kes rünnakud hukka mõistsid ning pakkusid kaastundeavaldusi ja tuge. Samal ajal Türgi Hurriyet Daily News avaldas jõledusele järgnevatel päevadel põhjaliku analüüsi ja arvamusloo, võttes seisukoha, et «tegemist pole enam Lähis-Ida ja Mesopotaamia piirides toimuva sõjaga» ning kutsus üles kooskõlastatud strateegia loomisele ISiga võitlemiseks.
Lähis-Ida meedia jaoks võib lääs samuti olla «teine», ehk isegi õigustuseta. Selge on aga ka see, et olles terrorismiga traagiliselt lähemalt tuttavad, võivad Lähis-Ida ja Aafrika inimesed olla oma reaktsioonides lääneriigis toimuvatele terroriaktidele lahkemad.