Arseni Roginski: et leida Balti riikidega ühine keel, tuleb Venemaal tunnistada kuritegusid

Ühingu Memorial juht Arseni Roginski. Foto: Argo Ideon

Vene ajaloolane ja viimastel aastatel Venemaa võimude surve all nõukogude režiimi kuritegusid uuriva ühingu Memorial juht Arseni Roginski räägib intervjuus Postimehele hiljuti palju tähelepanu saanud Kolpaševo juhtumist, kahetisest suhtumisest Stalinisse vene ühiskonnas ning 1941. aasta juuniküüditamisest.

-Hiljuti sai Eestis palju vastukaja artikkel 1979. aasta Kolpaševo sündmustest, kui Ob uhtus minema kalda, avades nõnda stalinistliku terrori ohvrite matmispaiga. Kui palju selliseid matmispaiku üldse eksisteerib?

Kolpaševo sündmused on täiesti ainulaadsed, kuna see, mis toimus, muutus laiemale üldsusele avalikuks juba perestroika aastatel. Mina kuulsin sellest 1980. aastal Siberis töötanud geoloogidelt ja selle loo andsime toona edasi piiri taga ilmuvale venekeelsele pressile, kes selle avaldas.

Ainuüksi aastatel 1937–1938 lasti Nõukogude Liidus maha 700 000 inimest. Need olid ajad, kui surmaotsused langetati tagaselja Moskvas või oblastikeskustes, arreteeritud istusid kohalikes vanglates. «Dvoikad» või «troikad» («troikadesse» kuulusid NKVD ülem, partei esimene sekretär ja prokurör, «dvoikadesse» esimesed kaks – T.M.) vabariigi või oblastikeskustes mõistsid inimesi surma, see otsus anti kohapeale edasi ja viidi ka täide. Tavaliselt toimusid mahalaskmised vanglakeldrites. Kui hukkamised toimusid suuremates linnades, maeti ohvrid linnast välja jäänud salajastesse spetsiaalsetesse hästi valvatud matmispaikadesse. Näiteks Leningradis oli selleks Levašovo surnuaed, mis veel 1989. aastani oli KGB valve all, Moskvas Butovo ja Kommunarka polügonid. Provintsides spetsiaalseid matmispaiku polnud, maeti kas vanglaõue või kuhugi linna lähiümbrusesse.

Selliseid Kolpaševo-suguseid paiku on Venemaal sadu ja sadu ning teada on neist vaid üksikud. Me tegime kunagi FSB-le päringu, palju nemad selliseid matmispaiku teavad. Nad teatasid meile, et üle Venemaa on neile teada 68 massihauda. See ei tähenda, et FSB meie eest midagi varjab, vaid seda, et nad ei tea ise, kus enamik massihaudu asub. 1922. aastal anti korraldus matmispaigad salastada ja sellest peeti aastakümneid kinni. Üle endise Nõukogude Liidu on pragu palju neid, kes ei tea, kuhu nende lähedased on maetud. Memorialil on läinud korda kindlaks teha 120 massihauda. Kuid see on vaid väike osa kõigist matmispaikadest.

Perestroika ajal hakkasid avalikkuse survel paljudes kohtades KGB-lased ise massihaudu taga otsima. Ja ei leidnud midagi! Et midagi leida, oleks tarvis olnud üles otsida autojuhid, kes laipu vedasid, oleks vaja olnud üles leida mahalaskjad ning -matjad. Aga kuidas sa neid enam pool sajandit hiljem üles leiad?

On ka üle 10 000 paiga, kus tegutsesid vangilaagrid ja kus inimesi massiliselt suri. Surnukehad maeti kohalikele kalmistutele või kuhugi laagri lähedale. Need paigad on ka kaduma läinud, väga sageli on mets peale kasvanud või midagi juba peale ehitatud. Aeg-ajalt selliseid paiku siiski leitakse.

Kolpaševo sümboliseerib meie teadmatust mineviku kohta, samuti on see sümbol neile, kes ei tea, kuhu nende esivanemad on maetud ega tea, kuhu neile lilli asetada. Tegelikult on suur ime, et Kolpaševo massihaud üldse kunagi avastati.

-Paljud ajaloolased on osutanud, et Venemaal on viimasel ajal uuesti sündimas Stalini kultus ja mälestus temast kui tugevast ning kindlast juhist. Miks nii?

Ma ei nimetaks seda Stalini kultuseks, pigem tema naasmiseks tähelepanu keskpunkti. Stalinit hinnatakse kahel põhjusel: esiteks alternatiivina praegustele valitsejatele ja teiseks on Stalin muutunud lahutamatuks osaks Teise maailmasõja võidust.

Stalin pole kunagi kuhugi väga kaugele kadunud, kuid 2000. aastatest on ta tõusnud väga olulisele kohale vene inimeste teadvuses. Kui räägitakse olulistest ajaloolistest suurmeestest, meenub ikka esimesena Stalin. See on seotud müüdiga Stalinist kui riigimehest, kes seadis riiklikud huvid enda omadest kõrgemale, võitles korruptsiooni vastu, hoidis maad oma raudses haardes ja oli selle kõige juures äärmiselt tagasihoidliku eluviisiga. Tal olevat olnud vaid saapad ja sinel. See müüt eksisteerib vastukaaluna praegustele valitsejatele, kes on miljardärid ja korruptandid.

Teine oluline aspekt on võit Teises maailmasõjas, mis ühendab vene ühiskonda. Praeguses vene teadvuses pole enam kohta oktoobrirevolutsioonile ja me ei tea, kuidas suhtuda bolševike võimule tulekusse. Kuid on müüt, nagu nõukogude periood olnuks stabiilsuse, korra ja suurte võitude aeg.

Müüt võidust Teises maailmasõjas on muutumas rahvuslikuks religiooniks ja selle võidu taga seisab vuntsidega suur juht, inimene, kes lõi korra majja ja kelle pärast lääs hakkas Nõukogude Liitu kartma.

Televiisor veenab meid praegu iga päev selles, et kuhu me ka ei läheks, igal pool me ainult võidame. Ühest küljest konsolideerib see ühiskonda, teisalt tugevdab usaldust praeguste võimude vastu. Sellepärast on Stalin nüüdsetele võimudele vajalik vaatamata sellele, et ta on ka justkui selle võimuga vastuolus. Kuid huvi Stalini isiku vastu vastasseisu foonil ülejäänud maailmaga ainult suureneb.

-14. juunil möödub 75 aastat nõukogude võimude poolt organiseeritud massiküüditamistest Balti riikides. Kui vaatame Armeeniat ja Türgit, siis need ei suuda juba sada aastat leida Armeenia genotsiidi puhul ühist keelt. Kas on võimalik, et mis puudutab stalinlikku terrorit, jõuab Venemaa kunagi oma naabritega leppimiseni?

Juuniküüditamine on klassikaline näide sotsiaalsest puhastusest. 1940–1941 laienesid puhastused, mis olid varem juba toimunud Nõukogude Liidus ka vägivaldselt liidendatud uutel territooriumitel. Need puhastused olid mõeldud palju mastaapsematena, kuid nende läbiviimist segas sõda.

Selleks, et Venemaa oma Balti naabritega kunagi ühise keel leiaks, pole oluline, milliseid termineid kasutame selle kohta, mis 1940.–1950. aastatel juhtus, vaid ennekõike see, et tunnistaksime, et tegemist oli kuriteoga, mille meie kunagi toime panime.

Jääb vaid küsimus, millal Venemaa seda teadvustab? Selleks, et Balti riikide ja teiste maadega, kus sellised puhastused toimusid, peab Venemaa leidma ühised hinnangud sellele probleemile. Ma arvan, et see võib küll aega võtta, kuid ühel päeval see juhtub.

Kui rääkida rahvuslikust ajaloomälust, siis on kõik keerulisem. Eestlaste rahvuslikus mälus on näiteks metsavennad kangelased, venelaste omas bandiidid. Igaüks mäletab omamoodi. Kuid mis puudutab 14. juuni küüditamist, siis siin kaheti mõistmist olla ei saa – see oli riigi võitlus relvitute inimeste vastu, repressiivne akt ja koletu inimsusevastane kuritegu.