Karl Kello: oleks aeg pöörduda taas matriarhaalse demokraatia juurde (11)

Karl Kello
, Õpetajate Leht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karl Kello
Karl Kello Foto: Õpetajate Leht

Et edasi minna, on teinekord mõttekas astuda üks korralik samm tagasi. Et avaneks uusi teid, uusi võimalusi. Tagasi kuhu – demokraatia alglätetele, matriarhaalse demokraatia juurde. Siis vahest kaoks põhjus loetleda kümneid demokraatiavorme, mis ükski ei taha hästi toimida ja mida on aja- ning asjakohane meenutada meie valimispraktika kontekstis, kirjutab Õpetajate Lehe toimetaja Karl Kello.

Matriarhaalne demokraatia oleks äärepealt jõudnud praegusaega välja, viimane võimalus selleks avanes 18. sajandi lõpus, kui tehti USA põhiseadust. Kuna kaugest kodust polnud eeskuju võtta, toetuti demok­raatlike printsiipide sisseviimisel kohalike põlisrahvaste politoloogilistele arusaamadele. Põlisrahvaliku demok­raatia üheks mõtestajaks Ameerikas oli piksevarda leiutaja ja iseseisvusdeklaratsiooni (1776) koostajaid Benjamin Franklin.

Põgenikud Euroopast leidsid irokeeside juurest funktsioneerivad demokraatlikud põhimõtted ja demokraatliku elukorralduse. See tähendas naiste ja meeste partnerlust poliitikas ning ühtlasi otsuste langetamise konsensuslikkust irokeeside konföderatsiooni (moodustatud umbes 1570) nõukogus. Kahjuks jätsid Ameerika Ühendriikide rajajad kohalikelt demokraatlikke valitsemisvorme üle võttes välja naiste juhtiva osa poliitikas. Mehelik iseteadvus ei lubanud mõista matriarhaalse valitsuskorralduse eeliseid. Ajalooline võimalus jäi seega kasutamata.

Irokeesidel valisid pealikuid väidetavalt teadjad vanaemad, kes olid näinud lapsi üles kasvamas ja teadsid, kes hakkab oma rahvast hästi teenima. Vanaemade võimupiiresse kuulus samuti pealikute tagasikutsumine, kui need ei saanud hakkama, nagu pidanuks. Iseloomulik, et kui irokeesi hõimuliidu naised osalesid poliitikas võrdväärselt meestega, siis USA-s said naised valimisõiguse alles 1920 (naiste valimisõigus Soomes võrreldavalt 1905/1906, Eestis-Lätis-Leedus 1917).

Võib tõesti öelda, et ega midagi paremat kui põlisrahvaste demokraatia pole poliitikas välja mõeldud. Demokraatlik lähenemine polnud ka Eestile midagi võõrast, seda ei väljenda üksnes Raikküla kärajad.

Naised saaksid ühiskonnaelu korraldamisega kindlasti palju paremini hakkama kui mehed. Kui tõeliselt tähtsaid asju otsustaksid üle ilma vanaemad või kas või ÜRO julgeoleku naisnõukogu, oleks maailm palju parem, palju õiglasem paik. Jäänuks üksjagu halbu valikuid, lähiajaloo suured sõjad ja inimlikud kannatused olemata. Kui vaid naised ei peaks meheks hakkama, et poliitikat teha.

Kommentaarid (11)
Copy
Tagasi üles