Aro Velmet

FOTO: Hea Kodanik

Mõne nädala eest võttis üks Tartu ülikooli juhtiv loodusteadlane sõna kohaliku poliitiku avalikul sotsiaalmeedia seinal. Teemaks oli naistevastase vägivalla vastane Istanbuli konventsioon. See on dokument, millele Eesti 2014. aastal alla kirjutas, mis on praegu riigikogus ratifitseerimisel ning mis tegeleb probleemiga, mida on kogenud iga kolmas Eesti naine, kirjutab ajaloolane Aro Velmet Õpetajate Lehes.

TÜ professor kommenteeris seda dokumenti järgmiselt: «Võtame asja nüüd emotsioonideta ja objektiivselt. Täiesti nõus, et meeste vägivald naiste vastu tuleb keelata. See aga tähendab meeste evolutsiooniliselt kujunenud eelise (füüsiline tugevus) kasutamise piiramist. /…/ Lihtsalt nii, et ühe poole eeliseid piiratakse, ilma et teine pool sammu vastu astub, ei saa. Ei saa loodusseaduste vastu.»

Seina omanik küsis täpsustamiseks: «Ma nüüd ei saa aru, see meessoo ­«eelis», millest juttu, on vägivalla kasutamine? Kohutav ebaõiglus, kui jõudu kasutada ei saa?» Professor vastas: «Ebaõiglus jah, kui samal ajal teise sugupoole evolutsioonilisi kohastumusi samuti ei kärbita.»

See mõttevahetus tekitas sotsiaalmeedias väikese tormi, jahmatades teadlasi nii TÜ-s kui ka mujal. Sõna võtsid filosoofid, kes juhtisid tähelepanu loogikavigadele õppejõu sõnavõtus, psühholoogid ja arstid, kes lükkasid ümber teadlase väite «loodusseadusliku» põhjenduse, ning ühiskonnateadlased, kes selgitasid, miks ka parima tahtmise juures ei saa ühiskondlikke käitumisnorme üksnes looduslikele seaduspäradele taandada.

Oli ka inimesi, kes võtsid sõna professori kaitseks, lugedes tema sõnavõttu kui vaimsele vägivallale tähelepanu juhtimist, kuid ka kaitsjad nõustusid lõpuks, et Istanbuli konventsiooni kritiseerimine oli ebaõnnestunud samm.

Kiri ülikooli juhtidele

Terves hulgas inimestes (nende hulka kuulub ka allakirjutanu) tekitas see juhtum ebameeldiva kokkukõla teiste viimastel kuudel Tartust tulnud lugudega. Lugu sellest, kuidas Tartu ülikooli ühika all kõrtsis võib tumedama nahavärviga teadlast peksasaamisega ähvardada. Lugu sellest, kuidas armeenlasest doktorandile olid ülikoolis teistsugused nõuded kui teistele. Lugu sellest, kuidas mustanahalist tudengit loobiti kividega. Eraviisilistes vestlustes kirjeldati, kuidas üks õppejõud teatas, et WHO seksuaalvägivalla definitsiooni järgselt on ju kõik mehed naiste suhtes vägivaldsed, ning kuidas loengutes võib kuulda märkuseid naistudengite kehaosade kohta.

Need kõik on võrdse kohtlemise probleemid, kus inimesed kannatavad selle pärast, et nad juhtuvad kuuluma mingisse ajalooliselt nõrgemasse ühiskonnagruppi. Sellised juhtumid on lubamatud igas demokraatlikus ühiskonnas, aga need on topeltlubamatud ülikoolis, mis peaks olema vaba mõtte kants, kus inimesi väärtustatakse ja loevad ideed, mitte aga nende esitajate nahavärv või sugu.

Sestap saatsidki 38 akadeemilises maailmas tegutsevat kodanikku rahvusülikooli juhtidele kirja, milles paluti võrdse kohtlemise küsimust tõsiselt võtta ning pakuti oma abi olukorrast ülevaate loomisel ja pädevate institutsioonide loomisel. Üks asi on deklareerida sallidega sallivust, aga mõttelisest solidaarsusest on verbaalse või füüsilise ahistamise vastu vähe abi. Liiga sageli on Eestis võrdse kohtlemisega tegelemine justkui tüütu kohustus, mis tuleb ära teha selleks, et arengukavasse linnuke saada või et Brüsselisse saadetav aruanne täidetud saaks.

Inimesed, kes seetõttu kannatavad, on aga meie endi, Eesti inimesed; teadmised, mis jäävad loomata, on meie endi ühiskondlik vara. Seda, et TÜ võiks seista julgemalt kogu oma akadeemilise pere huvide eest, tundsid teadlased, kelle hulgas oli füüsikuid, arste, psühholooge, filosoofe, filolooge, geneetikuid ja politolooge, kellest paljudel oli erialaseid kogemusi võrdse kohtlemise edendamisega ning kes tegid karjääri kohtades, nagu Cambridge’i ülikool, Massachusettsi tehnoloogiainstituut, CERN, Stanford, Aalto ülikool, ning loomulikult Tartu ülikoolis eneses.

Ülikooli vastus tekitas kirja autorites kahetisi tundeid. Positiivse üllatusena selgus, et ülikool on juba astumas formaalseid samme võrdse kohtlemise edendamiseks: «Alates 1. jaanuarist 2016 viidi ülikooli töökorda sisse otsesõnaline kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, tagada töötajate kaitse diskrimineerimise eest.» Ülikool valmistab ette käsiraamatut, mis seletab lahti võrdse kohtlemise põhimõtted ning reguleerib probleemide lahendamise korda; sügissemestrist hakatakse läbi viima ka koolitusi ülikooli juhtidele, õppejõududele ning töötajatele.

Ka õpetamise heade tavade teemalises arutelus plaanitakse silmas pidada võrdset kohtlemist. Need on konkreetsed sammud, mis kattusid suurel määral pöördumises väljapakututega. Nüüd tuleb loota, et nende elluviimine on tõepoolest ülikooli jaoks prioriteet.

Formaalsusest praktikani

Seda lootust on aga raske toita, kui liha selle kondi ümber, mille TÜ järamiseks välja pakkus, on nõnda vähe. Istanbuli konventsiooni puudutava postituse asjus nentis ülikool, et nad austavad «oma töötajate õigust avaldada isiklikke seisukohti sotsiaalmeedias või muudes avalikes ja mitteavalikes kanalites». Ükski pöördumise autoritest ei soovi kehtestada tsensuuri, aga nagu kaitsevägi pidi reageerima oma teavituskeskuse ülema rassistlikule sõnavõtule, nii peab ka ülikool sellistes olukordades kinnitama, et akadeemilise pere naisliikmed võivad tunda ennast turvaliselt, isegi kui ülikooli juhtivtöötaja nimetab meestepoolse vägivalla keelamist ebaõigluseks.

Kui ülikool ei mõista, miks sellised väljaütlemised võivad tekitada ülikooli töötajate ja tudengite seas küsimusi, kas nende õigused on ikka kaitstud, siis tuleb juhtkonnal empaatiaga rohkem vaeva näha.

Pöördumises toodi ka välja, et ülikoolisisene tagasiside ei ole hästi organiseeritud, kuna puudub sõltumatu institutsioon, kes olukorda hindaks – sageli peab diskrimineerimiseteemalisi kaebusi läbi vaatama sama õppejõud, kelle pärast kaebus esitati.

Arvestades üldist teadikkust seksuaalvägivalla kohta, on naiivne arvata, et ainele tagasiside andmise vormis raporteeritaks seksuaalset ahistamist ja seksistlikke märkuseid. Ülikooli vastuses aga nenditi lihtsalt, et «ülikool küsib üliõpilastelt anonüümset tagasisidet regulaarselt juba üle kümne aasta» ning et «kõikidele teadaolevatele kaebustele» reageeritakse.

Teisisõnu: rõhutati, et formaalsed protsessid tagasi­sidestamiseks on olemas, eirates samas argumenti, et praktiliselt ei ole paljud inimesed nende toimimisega rahul. See ei anna kindlust, et uute mehhanismide loomine paremaid sisulisi tulemusi saavutab.

Viimaks ei paistnud ülikooli vastusest välja mingit soovi pöördumise autoritega dialoogi jätkata, olgugi et soovi läbipaistva ja toimiva tegevuse väljatöötamisel abiks olla avaldasid muuhulgas Cambridge’i ülikoolis naistevastast vägivalda uurinud rahvatervise doktor, Eesti seksuaaltervise liidu president, Terve Eesti SA asutaja ja paljud teised, keda võib kahtlemata nimetada Eesti tippspetsialistideks võrdse kohtlemise alal.

Siin võib olla tegu oskamatusega ära kasutada kodanikuühiskonda, mis on halb, või tahtmatusega probleemi tõsiselt võtta, mis on veel halvem. Või siis pöörlevad suure masina hammasrattad aeglaselt ning tuleb lihtsalt veidi kannatlikum olla. Loodetavasti on asi selles.

See, et TÜ koostab käsiraamatut võrdse kohtlemise tagamiseks ja valmistab ette koolitusi, on juba rohkem kui keskmiselt Eesti asutuselt oodata võinuks. Tartu ülikool aga ei ole keskmine Eesti asutus. See on meie rahvusülikool, «akadeemilise vaimsuse keskus ja ühiskonna arengu eestvedaja», nagu ülikooli enese arengukava deklareerib. Samamoodi ei ole võrdne kohtlemine lihtsalt mingi õnnetu kitsaskoht, see on ajalooliselt juurdunud struktuurne probleem, mida tuleb lahendada aktiivselt, mitte eeldades, et kui ütleme, et ärge diskrimineerige, siis lõpetavad kõik diskrimineerimise. Kollektiivse pöördumisega avaldasime soovi aidata Tartu ülikooli jõuda formaalsetest sammudest toimiva praktikani. See pakkumine on jätkuvalt jõus.