Sirje Helme

FOTO: Peeter Langovits

Niguliste jäägu kunstile, kirjutab Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme kirikuhoonet ümbritseva omandivaidluse kohta.

Tellijale

Omandireformi lõppemise tähtaeg on peatselt käes ja see tähendab, et taas on päevakorral küsimus, kellele peaks kuuluma majesteetlik Niguliste kirikuhoone Tallinna südames. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) on avaldanud valmisolekut jätta kirik riigile, kuid soovib selle eest saada korralikku kompensatsioonisummat. Mis oleks mõistlik ja õiglane summa kogu pika loo juures? Vaadakem alustuseks põgusalt kiriku lugu.

Suurejooneline keskaegne kirikuhoone Tallinna vanalinnas, Niguliste, on ajaloos olnud kord uhkuse tipul, kord põlenud varemetena languse põhjas. Tõenäoliselt 13. sajandi keskpaigas rajatud kogudusekirik ei olnud sel ajal linnale tähtis mitte ainult pühakoja, vaid ka kaitseehitisena, kuna Tallinna ümbritsevat katsemüüri veel polnud. Nigulistest kujunes pikkamööda üks uhkemaid katoliiklikke pühakodasid suurejooneliste kunstiteostega. Kuid mitte kauaks. 16. sajandi alguses siia kanti jõudnud reformatsiooniliikumine, mis võeti Tallinnas kui hansalinnas kiiresti omaks, esitas kirikukunstile luterliku kiriku programmi järgi uued nõudmised.

1944. aasta 9. märtsi pommitamise ajal puhkenud tulekahju tegi lõpu ka luterlikule uhkusele. Hävisid kogu sisustus ja kirikusse jäänud varad, sealhulgas uhke renessanss-stiilis pingistik ja kantsel, sest sõjapakku jõuti viia vaid osa kunstiteoseid. Nii jäi Tallinna vanalinna keskele põlenud müüridega tornikiivrita vare, mille kunagisest hiilgusest polnud midagi järel. Päevakorras oli koguni varemete lõplik lammutamine, kuid hoone päästsid tolleaegsed muinsuskaitsjad ja kunstiajaloolased eesotsas Mai Lumistega.

Hoone taastamise ettevalmistused algasid 1953. aastal. Praegu on isegi raske ette kujutada, mida see tähendas ja millist uskumatut entusiasmi ja kanget iseloomu nõudis. Kui see kangus ja osavus omaaegse bürokraatiaga võitlemisel oleks olnud väiksem või ebaedukas, siis oleks võinud minna nii nagu Narvas või Pärnus – pommitamisel kannatada saanud hooned, sealhulgas kirikud, lihtsalt lammutati, et uuele ruumi teha. Kas oleks meil Niguliste asemel praegu liuväli või mõni kuuekümnendate stiilis hoone, ei tea, aga kaugel sellest asi ju polnud.

Ligi 30 aastat kestnud restaureerimise järel avati muuseum-kontserdisaaliks kohendatud Niguliste kirik 1984. aastal Eesti Kunstimuuseumi filiaalina. Praeguseks on Nigulistest kujunenud kõrgetasemeline kirikukunsti muuseum, mis ainult ei eksponeeri keskaegseid ja ka hilisemaid kirikukunsti teoseid, vaid hooldab, konserveerib, teeb järelevalvet.

Muuseum vastutab, et üle 500 aasta vanused kunstiteosed, mis omal ajal loodi küll religioossetel eesmärkidel, aga mida tänapäeval vaadatakse kui hindamatuid kunstiväärtusi, oleks hoitud ning säiliks järeltulevatele põlvedele. Tõepoolest, hoone on muutnud oma funktsiooni, kuid see-eest aastate jooksul võitnud sadu tuhandeid keskaegse kirikukunsti austajaid. Mis võiks olla parem?