/nginx/o/2016/09/15/5838141t1h1fa3.jpg)
Lavastaja Tiit Ojasoo sai hiljuti laia meediatähelepanu ja mu isikliku põlguse osaliseks oma alluva naisnäitleja löömise pärast. Edasi hargnes lahti meediafarss, kus ta õigustas end esimeses intervjuus ning hiljem teises intervjuus (ja ilmselt mõne normaalse suhtekorraldaja soovitusel) kahetses tehtut, kirjutab kirjanik ja aktivist Sass Henno.
Samal ajal aga ajas siirded kõikjale mu paljude tuttavate sotsiaalmeediaseintele meie ühiskonna vähkkasvaja – naistevastase vägivalla õigustamine. See, mis tapab normaalsed arusaamad inimsuhetest, väärikusest ja väärtustest, millele meie 21. sajandi läänelik kultuur võiks rajaneda. See, mis ütleb, et eks ikka ohver on süüdi. Süüdi selles, et paiknes rusikale liiga lähedal. Süüdi selles, et ei vastanud vägivallatseja ootustele. Süüdi, et ta oli sel hetkel nõrgem.
See lugu on pühendatud kõikidele neile naistevastase vägivalla õigustajatele. Kõigile teile, kelle pärast ei julge paljud vägivalla ohvrid õigusabi küsida või veel vähem sellest rääkida. Ma õpetan teile elu maailmas, kus tohib lüüa naisi ja räägin teile, kuhu see maailm meid viib.
Naist võib lüüa siis, kui tegu on eraelulise asjaga.
See, mis toimub eraelus, on puutumatu. Nii õigustas end ka lavastaja ja nii kommenteeris seda ka teatri juhtkond. Kui eraelulistel põhjustel toime pandud vägivallaaktid on kuidagi rohkem mõistetavad, liigume me kiiresti maailma, kus koduseinte vahelt kostuvaid appikarjeid kuulavad naabrid panevad stereo kõvemaks. Mis argument see on? Kas see, kui kahel inimesel on omavaheline eraeluline tüli, kas see annab õigust teise kallal jõudu kasutada? «Oma eit, peksan, kui tahan,» ei sobi oma vargamäelikus värdjalikkuses 21. sajandi Eestisse.
Naist võib lüüa siis, kui naine annab selleks põhjust.
Ju seal ikka mingi põhjus oli. Alati on põhjus. Ma tean lugusid naiste varjupaikadest, kus naise vale silmavaade, alkoholilõhnad, kellegi teise telefonikõne või vale arvamus on lõppenud eluohtlike vigastuste tekitamisega.
Lahkarvamusi tugevama positsioonilt jõuga lahendades on meil terve riigitäis lapsepõlves ärapekstud lapsi, kes ootavad karistust kõikjal ja iga eksimuse korral. Kas me tahame ühiskonda, kus sisendame kannatanutele alati selle tunde, kuidas sa ise olid paha laps, ja nüüd võtab tugevam kase otsast vitsa?
Naist võib lüüa siis, kui asjaolud on ebaselged.
«Me ei saa võtta seisukohta, kuna asjaolud olid ebaselged» ütlevad osapooled, kelle ainus tervemõistuslik seisukoht võiks olla, et meil ei lahendata alluvatega tekkinud vaidlusi rusikatega. Olen näinud seda sama arusaama ka ühe koolitaja puhul, kes õigustas last vägistanud isa, väites, et asjaolud on ebaselged ja vägistamissüüdistus on lapse ema kättemaks. Tõestisündinud lugu.
Naist võib lüüa siis, kui naine ei ole sinu palgal, teeme selle asja selgeks.
Nii vastas ka lavastaja ajakirjaniku küsimusele, miks tarvitas ta oma töötaja peal vägivalda. Sama moraalne vastus, kui oleks see, et hakata vaidlema, kuidas rusikas ja küünarvarre esiosa pole täpselt seesama.
Mäletate neid kaklusi lasteaias, kus lööja ütleb alati, et ta ei löönud, vaid ainult tõukas. Kus vägistaja ütleb, et ohver ise tahtis. Vähemalt alguses tahtis. Sest ta poleks ju mulle otsa vaadanud, kui ta poleks tahtnud.
Naist võib lüüa siis, kui sa ei pea seda hiljem löömiseks.
Nii paljud õigustajad ütlevad, et löömisel ja löömisel on vahe ja võib ka sõbralikult lüüa ja löödi ka ühes filmis, mille nimi oli 50 mingit varjundit. Vägivalla definitsioon on minu jaoks tahtlik halva tunde põhjustamine teisele. Ja millist arsenali selleks kasutati, ei mängi eriti rolli.
Naist võib lüüa siis, kui tundub, et vägivald on vale ja sa lihtsalt ei saa aru, miks see naise löömine siis nii eriline on võrreldes mehe löömisega.
Paljud kommentaarid sellele loole heietavad ümber vägivalla kõlbelise külje. Mis vahe on mehe või naise vastu suunatud rusikahoobil, on selle küsimuse tuum. Ma selgitan. Vägivald on vale. Aga veel valem on jõupositsioonilt nõrgema suhtes toime pandud vägivald. Mees naise suhtes, ülemus alluva suhtes, vanem lapse suhtes. Suurriik väikeriigi suhtes. Selle viimase näite varal ma ei pea vist selgitama selle laiemat moraalset mõtet. Sest sellise vägivallaakti puhul pole mõlemal võrdseid võimalusi enda kaitsmiseks.
Naist võib lüüa siis, kui sul on erimeelsusi.
Erimeelsuste lahendamine võiks käia läbirääkimiste teel. Eks ole. Olgu selleks siis töösuhe, paarisuhe, sõprussuhe või mis iganes. Ma usun, et suur osa inimestest oleks näiteks teatud tingimustel, teatud mõjuvate ähvarduste puhul, külm raud kuklal, valmis vägivallatseja soove täitma. Hirm ja tunnetatud paratamatus on see, mis sunnib minema rongile, kuhu sa ei taha minna. Hirm on ka see, mis sunnib vastuhakust loobuma.
Naistevastane vägivald on usu küsimus. Kas sa usud, et naist tohib lüüa või mitte? Ma ei olnud retooriline, ma küsin päriselt. Millist usku sina oled? Alati, kui selline teema avalikkuse ette jõuab, ilmub välja kari õigustajaid, kes laulavad orjade koorina üheskoos ette kõik üldlevinud ülalmainitud müüdid. Õnneks leiutati USAs veebileht, mis näitab, kes su sõpradest on naistevastase vägivalla pooldajad. Selle lehe nimi on Facebook. Jaga seda lugu ka oma sõpradega ja näed, kuidas see töötab.