Silver Tambur: mis toob Eestist lahkunuid kodumaale tagasi?

Lauljad laulukaare all. Foto: Erik Prozes, Liis Treimann, Tairo Lutter

2400 aastat tagasi väitis filosoof Sokrates: «Ma ei ole ateenlane või kreeklane, vaid maailmakodanik (kosmopolitês).» Praegu elab ligikaudu 20% eestlastest väljaspool Eestit ning paljudest on saanud kosmopoliidid, kes ei nõustu inimeste traditsioonilise geopoliitilise jagamisega nende rahvusliku kodakondsuse järgi. Ometi väärtustab rõhuv enamik jätkuvalt Eestit, kirjutab veebiajakirja Estonian World peatoimetaja Silver Tambur Müürilehes.

Eestlaste lahkumine oma riigist, emigratsioon on olnud riigi ja ühiskonna jaoks üks läbivaid teemasid ja probleeme viimase 12 aasta jooksul – ajast, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga ning tööjõu vaba liikumine muutus ka meie jaoks reaalsuseks.

Eestlaste vabatahtlikus või sunniviisilises lahkumises oma sünniriigist ei ole loomulikult midagi uut. Tsaaririigi koosseisus olnud Eestist hakati inimesi Siberisse asumisele saatma juba 19. sajandi teisel poolel. Ka vaesuse tõttu rännati juba 1880. aastatel, mil tekkisid esimesed eesti külad Abhaasias. Esimesed eesti kogukonnad Soomes tekkisid iseseisvuse algusaastatel. See oli ka aeg, mil hakati rääkima «väliseestlastest» – varem ei olnud oma maa iseseisev ning seega ei eksisteerinud mõistet välismaa.

Teise maailmasõja aegne eestlaste lahkumine läände – nn suur põgenemine – viis Eesti territooriumile tungiva Punaarmee eest läände umbes 75 000 inimest. Arvukamad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, USAs, Kanadas, Suurbritannias, Austraalias. Just need kogukonnad aitasid hoida Nõukogude okupatsiooni ajal riiklikku järjepidevust ning survestada sihikindlalt lääneriikide valitsusi, et iseseisvat Eesti Vabariiki ei unustataks. Mõnel neist õnnestus külastada ka sünnimaale jäänud sugulasi, hoides nii sidet välismaailma vahel. Selle nüüd üha ahtamaks jääva kogukonna jaoks oli Eesti justkui helesinine mälestus – mida aeg edasi, seda kallimaks Eestit peeti, seda rohkem väärtustati vanu traditsioone, identiteeti ja kultuuri. Londonis, Stockholmis, Sydneys, New Yorgis, Torontos alustasid eesti majad, laste jaoks eesti koolid ja suvelaagrid.

Eesti taasiseseisvumisega algas uus peatükk ja peagi uus emigratsioon, sedakorda «suur maailma avastamine». Praegu ei tea keegi täpselt, kui palju eestlasi elab Eestist väljaspool, kuid hinnanguliselt on see arv 150 000–200 000 inimest.

Kui levinud stereotüüpne kirjeldus Eestimaalt lahkujate puhul on «majanduspagulane» – või veelgi negatiivsem ning alusetum «mugavuspagulane» –, siis nii isiklik kogemus kui ka mõttekoja Praxis 2014. aastal korraldatud poliitikaanalüüs viitavad, et välismaale läinud eestlased on väga mitmekesine kogukond, välistades neile suunatud ühe ühtse termini või kirjelduse kasutamise. «Väliseestlased asuvad üle maailma erinevais paigus ning erinevalt ajalooliselt tekkinud suurematest kogukondadest, mis olid koondunud teatud linnadesse või piirkondadesse, elavad hilisemad väljarännanud rohkem hajali. Sihtrühma mitmekesisust ilmestab see, et nende hulgas on põgenikke, töö tõttu väljarännanuid, õpilasi ja üliõpilasi, aga ka neid, kes kooli lõpetamise järel välisriiki paikseks jäänud, n-ö kosmopoliitseid rahvuskaaslasi, kes liiguvad pidevalt eri riikide vahel, ning lisaks veel väliseestlaste järeltulijad jne.»

Tõepoolest, olles üle kümne aasta Londonis elanud ning suheldes globaalse väljaande toimetajana eestlastega üle maailma, võib tuua välja ehk seitse peamist põhjust, miks Eestist mujale lahkutakse: 1) majanduslik kitsikus ehk palgavaesus; 2) rahvusvahelistes ülikoolides/koolides õppima asumine; 3) professionaalne karjäär (sh rahvusvaheliste institutsioonide jaoks töötamine); 4) ettevõtlus; 5) maailma avastamine / uute kogemuste hankimine; 6) isiklik elu (abiellumine/kooselu teise riigi kodanikuga); 7) sooline või seksuaalne ahistatus/diskrimineerimine. Viimane põhjus on Eestis ilmselt kõige vähem kajastust leidnud – nii fakt, et noored professionaalidest naised on lahkunud meeste seatud «klaaslae» ja palgalõhe tõttu, kui ka see, et LGBT kogukonna liikmed on leidnud vabama ühiskonna mujal. See viimane grupp ei leia end Eestis taas paikselt niipea, kuna ühiskonna avatuse ja sallivuse aste on jätkuvalt väga madal.

Emigrantide kogukondades hakatakse sünnimaast rohkem puudust tundma pärast kümneaastast eemalolekut. Negatiivsed kogemused ununevad, eemal elades keskendutakse pigem sellele, mis on positiivne või mis aitab sidet hoida – Eesti puhul näiteks tugev muusika- ja tantsukultuur (eesti laulu- ja tantsuseltsid tegutsevad üle maailma) ning viimastel aastatel üha enam meie e-riigi tehnoloogilised lahendused ning idufirmade skeene, millest on hea oma rahvusvahelistele kolleegidele rääkida.

Seega, kui Eestis on senine diskussioon keskendunud põhiliselt sellele, kuidas ära läinud eestlasi geograafiliselt «tagasi» meelitada, siis rõhk peaks kanduma rohkem sellele, kuidas üle maailma elavate eestlastega, kellest paljud naeruvääristasid projekti «Talendid koju!», esiteks sidet hoida ning teiseks kaasata nende avaramat kogemust ja erialast kompetentsi. Talendid on talendid igal pool – kui keegi asub Eestist väljaspool, ei vähenda see tema annet ning heal juhul saab ta Eestile kasulik olla üle maailma.

Traditsioonilised riigipiirid globaliseerunud maailmas enam ei kehti. Väga paljud noored eestlastest professionaalid ütlevad, et nad saavad Eesti heaks rohkem ära teha, elades teistes riikides. Tuleb heita kõrvale barjäärid «meie ja nemad – Eesti ja Välis-Eesti» ning mõelda globaalsest Eestist ja globaalsetest eestlastest, maailmakodanikest.

Globaalsete eestlaste jaoks on rahvusülene eriala-identiteet muutumas tunduvalt olulisemaks rahvusidentiteedist – nad samastuvad pigem globaalse majandus- ja loomekogukonnaga. Globaalsete eestlaste jaoks ei ole karjääriredel enam seotud ühe asukohaga, vaid edukus nii erinevates valdkondades sõltub aina enam sellest, kas ollakse valmis kolima ühest riigist või maailmajaost teise. Globaalses Eestis ei räägi kõik järeltulijad enam tingimata ka eesti keelt ega ole valge nahavärvi ja siniste silmadega.

Haridusministeeriumi all olev rahvuskaaslaste programm on keskendunud seni kultuurile, keelele ja tagasipöördumisele, kuid Eestis puudub programm või platvorm, mis aitaks ühendada ilma eestikeelse barjäärita – ning ilma et soovitaks geograafilisi või muid minevikku kuuluvaid etnilisi päitseid pähe panna – nii Eestis elavaid eestlasi, noori globaalseid eestlasi kui ka eestlaste järeltulijaid, kes eesti keelt enam ei oska.

Kahe viimase grupi puhul on paljud valmis panustama Eesti riigi arengusse just emotsionaalse sideme ja missioonitunde tõttu (tänu millele sai 2012. aastal Londonis näiteks alguse veebiajakiri Estonian World, mis on andnud oma osa, et globaalseid eestlaste gruppe ilma barjäärita «meie ja nemad» ühendada). Nüüd on pigem küsimus, kas Eesti riik ja siin elavad eestlased on senisest enam valmis näitama üles huvi globaalselt elavate eestlaste vastu ning kaasama neid ning nende ideid Eesti tulevikku puudutavatesse aruteludesse ning ettevõtmistesse?