Andrus Karnau: kas elektrit toota või tarbida?

Andrus Karnau Foto: Pm

Iga kord, kui keegi hakkab jälle rääkima, et minister Juhan Parts ja peaminister Andrus Ansip raiskasid mõttetult rahva raha, ehitades Auvere elektrijaama, tahaks ma sellelt inimeselt küsida, kust tuleb elekter. Kuidas arvaja hommikul endale kohvi keetis? Kas nii, et lõi paku pilbasteks ja tegi pliidi alla tule, et kohvivesi keema läheks?

Elektriga on nii, et seda tuleb toota. Eesti toodab elektrit juba aastakümneid suures mahus põlevkivist. Viimastel aastatel on juurde tulnud mitu suurt tuuleelektrijaama ning Tallinnas, Tartus ja Pärnus ka puidu- või prügijaamad, aga lõviosa tuleb ikka põlevkivist.

Elekter võiks tulla väga suurtes mahtudes ka hakkpuidust, kuid hakkpuidutööstuse lobi suutis läbi suruda poliitilise keelu Narva jaamades hakkpuitu põletada. Eesti metsamajandusele mõjub keeld hävitavalt. Puiduhakke hind on võrreldes selle lühikese ajaga, mil Narva põlevkivikateldes sai põletada hakkpuitu, langenud 4,5 korda. Lugesite õigesti. Praegu tasub hakkpuitu toota väga suurte mahtudega ja keskmine metsaomanik, kel metsa mõni hektar, võib lasta sel rahus mädaneda.

Elektritootmise debatt on alati laetud poliitilistest sõnumitest ja huvigruppide lobistide spinnidest. Nii et ajalehelugude pealkirjadel on tihti üsna kummaline sisu. Miks? Sest toore on piiratud. Olgu see põlevkivi, hakkpuit, hüdro- või tuuleressurss. Selle kasutamiseks on vaja poliitilist heakskiitu ning tähtsamgi veel on poliitikuilt välja kaubelda subsiidiumid.

See nädal tõi suure uudise, et Eesti graanulitootja Raul Kirjanen ostis Belgias suure elektrijaama, et ehitada see kivisöelt ümber puidule. Jaama kaasavaraks on 2 miljardi euro suurune toetus. Eestis kuluvad kümned miljonid on selle kõrval peenraha. Aga nii nagu Belgias, pole ka meil elektrijaamu subsiidiumiteta ehitada võimalik. Meil on küll elektri vabaturg, energia on vaba, aga elektri tootmiseks vajalik raud ei ole vabaturul.