/nginx/o/2021/12/16/14264142t1h51db.jpg)
/nginx/o/2016/06/09/5491143t1h9336.jpg)
Kui Iisraeli-Palestiina konflikti peetakse kogu maailma konfliktide emaks, siis 1947. aastal lahvatanud kriis värskete suurriikide India ja Pakistani vahel on selle veidi vanem õde, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Erki Loigom: Ladakh – kuidas islam budismi hävitab, hinduismi vastupanust hoolimata (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sarnaselt Lähis-Idaga on ka siin segaduse juured Briti impeeriumi tegevuses või tegevusetuses ja valearvestustes. Eelkõige ei osanud britid ka oma halvimas unenäos aimata, milline vägivaldne võim võib olla religioonidel tervete piirkondade stabiilsusele.
Sarnaselt Püha Maa muredega maadleb ka mägine Kašmiir India, Pakistani ja Hiina kolmnurgas islamiusu fanatismi pealtungiga ja kannatajaid osapooli ning inimlikke tragöödiaid on jagunud pooleks sajandiks. Lahendust ei paista aga kusagilt. Vaatame olukorda läbi ühe unikaalseima rahvakillu, budistlikku rahu viljeleva ladakhi rahva oma, kes kipub antud tõmbetuultes olema kõige haavatavam grupp.
1947.aastal, Briti India lagunemisel jäi Ladakh selgelt Indiale, kuid osariigi rahvuslikku ja usulist koosseisu arvestades oli see viga.
Ladakh on valdavalt budistlik piirkond Põhja-Indias, Jammu ja Kašmiiri osariigis. Vaevu kahe Eesti suurusel pindalal elavad napid 200 000 elanikku, kellest umbes pooled on budismi praktiseerivad tiibetlased ja monpad ning teise poole moodustavad enamasti šiiitlust, hinduismi ja budismi segundavad dardid ja šiiitidest moslemid. Kui siia lisada teadmine, et Jammu ja Kašmiiri osariigi pealinn Srinagar on islamiusuliste elupaik ning paikneb otse Pakistani ja India tulisel piirijoonel, siis ongi meil olemas tuleohtlik pakett, mis aeg-ajalt nurgast leegitsema lööb.
Omakorda tuleb siia lisada ka Hiina Rahvavabariigi otsene huvi teatud Kašmiiri piirkondade vastu, mis on tekitanud füüsilisi vastasseise ja pingeid Indiaga, aga kõigest hiljem juba täpsemalt.
Võimatu on piirkonna probleeme mõista, kui ei pöördu mõneks lauseks ajalukku. Ladakh on olnud keskajal omaette kuningriik, küll jaotatuna kaheks, küll taasühinenuna – kuid siiski iseseisev kuningriik. Võimsaim dünastia, Namgyali dünastia, suutis väikest, kuid majanduslikult olulist (piirkonda läbib kuulsa Siiditee üks paljudest harudest) hoida edukalt ja rahumeelselt pildil ligi kolm sajandit, kuni 1846. aastal haarasid sikhid Kašmiiris kontrolli ja sellest hetkest alates võib Ladakhi vaadelda kui India valitsejate mõjusfääri osa, millest piirkond ei ole siiani vabanenud.
Joonlauaga tõmmatud piirid
1947.aastal, Briti India lagunemisel jäi Ladakh selgelt Indiale, kuid osariigi rahvuslikku ja usulist koosseisu arvestades oli see viga. Sarnased joonlauaga kaardile tõmmatud ja rahvuslikku koosseisu mittearvestavad maadejagamised on veriseid ja aastakümneid kestvaid vaenutegevusi toonud kaasa ennegi (Mali, Sudaan), ei ole olnud erandiks ka Kašmiir. Srinagaris toimuv on maailma huviorbiidis olnud aastakümneid, kuid siirdume nüüd tagasi Ladakhi.
Külastasin Ladakhi küll mägimatka mõtetega, kuid lisaks looduse ilu nautimisele ja enda proovilepanemisele, oli võimatu vältida teemasid, mis põliselanikel mureks ja pinnuks silmas. Budistlik elulaad ja mõttemaailm on ilmselt ideaalseim, mida maailmakorralduses võiks soovida.
/nginx/o/2016/06/09/5491149t1h0d53.jpg)
Kogu budismi alusidee on vägivallatus ja rahu. Aga mida näeme tänapäeval Myanmaris, kus on tekkinud ennekuulmatu kombinatsioon budismist ja ekstremismist ning kus oranži rüütatud kiilaspäised mungad tapavad äärmiselt võigastes episoodides moslemivähemust? Kuidas sobitub vägivallatuse printsiip sellise tegevusega?
Mõned kahtlevad, kas Myanmari mungad on päriselt ikka mungad või aetakse budismi sildi all mingit kõrgemat sorti poliitikat tülika moslemivähemuse likvideerimiseks, see on lõpuni tõestamata. Küll aga on selge, et mõnedki sadu ja tuhandeid aastaid kehtinud harjumused, traditsioonid ja tavad on muutuste tuules ja pinged usugruppide vahel võivad lahvatada ka piirkondades, kus see peaks olema teoreetiliselt välistatud. Sarnaseid arenguid on kohata ka äärmuslikku rahu propageerivas Ladakhis.
Rahvusrühmad
/nginx/o/2016/06/09/5491145t1h59d8.jpg)
Ladakhi rahvad on jagunenud usuliselt sarnase suurusega rahvusrühmadeks. Valdavalt budistlik seltskond paikneb maakonna pealinnas Lehis, mis asub 3500 meetri kõrgusel Himaalaja imekaunite lumiste tippude vahel ja kannab hüüdnime Väike Tiibet.
Valdavalt moslemitega asustatud Kargil asub Lehist sadakonna kilomeetri kaugusel, otse Pakistani ja India kontrolljoonel. Nende kahe usuliselt erineva kogukonna vahel on peamiselt küll islamiusuliste algatusel löönud lõkkele korduvaid episoode, mis ei kanna kuidagi rahumeelse kooseksisteerimise pitserit. Vaid mõned näited, kuidas rahumeelsem budistlik osa Ladakhist tasapisi oma kultuurilist eripära islamile kaotab.
Esimene ja selgeim, kuid samas paratamatu marker joonistub välja demograafiast. Rahvastiku juurdekasv moslemialadel on viimase 25 aasta jooksul olnud ligi 35 protsenti, samas kui budistide järglasi on lisandunud vaid üheksa protsenti. Korraldatud abielude populaarsuse tõttu on üsna tavaline, et moslemimees leiab omale kaasa budistide hulgast ja seeläbi on õrnem sugu sunnitud edaspidi kandma rätikut ja palveveskite keerutamise asemel sunnitud kuulama imaame mošeedes. Esinenud on ka sulaselgeid naisterööve ja sunniviisilisi islamiseerimisi.
Väike Tiibet
Kargili piirkonna vähesed budistlikud külad on olnud sunnitud koolitama oma lapsi islamikoolides, kus noored ja kergesti mõjutatavad hinged on pöördunud oma sünnipäraste veendumuste vastu. Moslemid ei luba püstitada ja renoveerida budistlikke pühakodasid Kargili regioonis. Olgu mainitud, et budismis on pühakodade (kloostrit nimetavad ladakhlased gompadeks) ja erinevate religioossete rajatiste roll ülioluline.
India riigis valitseva ametliku ja ka tegelikult toimiva usuvabaduse raames on Ladakh tõesti teeninud välja oma võrdluse Tiibetiga, olles budismi praktiseerimise võtmes oma suurest vennast isegi eesrindlikum. Tiibeti probleemid on maailmale üldteada, kuid just Väike Tiibet on olnud turvaline pelgupaik tuhandetele Tiibeti põgenikele, keda vormilt kommunistlik puna-Hiina on kodumaal represseerima asunud. Olgu mainitud, et ka dalai-laama tänane kodu asub just Jammu ja Kašmiiri osariigis, Lehist mitte kaugel asuvas Dharamsalas.
/nginx/o/2016/06/09/5491147t1h9809.jpg)
Ladakhis matkates satub reisisell iga päev mõne gompa või manikivide kompleksi juurde või saab keerutada ja lennutada palveid pilvede suunas teele kaevuputka suurustes külapalvelates. Dalai-laama pilti võib kohata kõige kaugemates ja asustamata maanurkades, näiteks mõne kivi peal või puutüvel. Vähesed ja hõredalt asustatud külad kannavad palvelippe, nii nagu oleme harjunud neid nägema Tiibetist tehtud ilupiltidel. Ausalt, kes armastab filmi «Seitse aastat Tiibetis», see leiab just Ladakhist sarnase meeleolu, maastikud ja inimesed. Filmi teises pooles nähtud hiinlaste märatsemist Ladakhis õnneks ei kohta ja siiani on Ladakhi filmil olnud õnnelik lõpp. Kuid kauaks?
Erki Loigomi reisiloo 2. osa ilmub esmaspäeval, 13. juunil arvamusportaalis.