Indrek Kuus.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Huvitav on see, et kuigi inimese keskmine eluiga muudkui pikeneb ja guugeldades saab kõike kiiremini teada kui raamatukokku minnes, siis väga paljudel inimestel on kogu aeg kiire. Äsja ahastas Delfis üks naine, kes kirjeldas, kui ajakulukas on Pärnust Hiiumaale Kärdlasse minek, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

«Kuidas saada Pärnust Kärdlasse? Bussiga võimatu. Lennujaamad on mõlemas linnas, aga lennuk ei lenda. Isegi Tartust Kärdlasse ei lenda! Isegi mitte kord nädalas! Ainuke võimalus on Tallinna kaudu bussiga ja ööbimisega Tallinnas ja Kärdlas! Hullem, kui sõita Põhja-Soome! Ja see on probleem siinsamas Eestis,» kirjutas murelik liikleja Lääne-Eestist.

Delfi analüütikud rehkendasid virtuaalse bussiplaani abil välja, et bussiga selle teekonna läbimiseks tuleb teha neli ümberistumist, sõita viie transpordivahendiga ja selleks kulub kokku seitse tundi. Tegelikult rehkendasid nad valesti, kuna ei pannud tähele, et iga kord päevas sõidab autobuss otse Pärnust Haapsallu, aga see selleks.

Näitlejatar Maria Avdjuško lausus kord ühes intervjuus, et tänapäeva inimesed muutuvad suures osas üha lollimaks ja tarku inimesi jääb vähemaks. Nii see võib tõepoolest olla ja kindlasti on üheks põhjuseks pidev kiirustamine. Kui on kiire, siis inimene ju ei mõtle! Öeldakse küll, et tark ei torma, aga loll ei jõua mitte kuhugi, kuid minu tagasihoidlike tähelepanekute kohaselt kaasneb lakkamatu kiirustamisega pealiskaudsus, millest lolluseni on juba väike sammuke.

Parajasti on mul lugemisel 13-aastaselt meremeheks läinud Hiiumaa mehe Emilian Lepisto mälestused, mis ilmusid Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsi sel aastal ilmunud väljaandes. Ta meenutas, et kui 1914. aastal ilmasõda algas, siis olid nad täislastis laevaga Narva jõe peal ja ankur oli juba hiivatud, kui tuli politsei mootorpaat ja tõi telegrammi – väljasõit keelatud, meri laevasõiduks suletud. Mõned nädalad tuli laeval olla, siis tuli Narvas vaid ööpäevake oma kompsude otsas rongi oodata ja jõuti viimaks Tapale, kus tuli nii pikalt oodata, et ta ei mäletanudki vanuigi enam meenutusi kirja pannes, kaua seal viibiti.

Lõpuks jõudis noor 13–14-aastane Emilian Riia rongiga Tapalt Tallinnasse, ööbis tädi pool ja juba järgmisel päeval sai rongiga Haapsallu. «Ööbisime siis kahekümne viie mehega Haapsalu sadamas purjejahis istudes pinkidel. Ka hommikul polnud tuult, oli veel juurde tulnud udu,» seisab meenutustes. Igatahes oli ta rahul, et juba sama päeva õhtul saadi kaubale ühe mootorpaadi mehega ja sõit Heltermaale läks igasuguste viperusteta.

Aga ega Emilian siis Heltermaalt kodukülla pääsenud, sest Hiiumaal möllas kardetav taud – verine kõhutõbi – ja kodumaja oli ümbruskonnast isoleeritud. Kogunisti venna matustele teda ei lastud. «Vaatasin värava tagant mäeveerult kadakate vahelt, kuidas vanker venna kirstuga väljus õueväravast, ligidale ei tohtinud ju minna, vaatasin kaugelt ja nutsin.» Igatahes tuli tal veel mõni nädal vanaema juures elada, kuni kodu karantiinist vabastati.

Tänapäeval on paljude inimeste jaoks isegi reaktiivlennukiga pikem sõit terve igavik.

Mehehakatis oli vaeste olude sunnil vaid kolm talve koolis käinud, kuid juba varakult oli tal aega ilmaelu üle järele mõtelda ja hiljem olevat temast väga tark ja tubli mees saanud.

Odysseus sõitis Trooja sõjast koju kümme aastat, siis tappis ta truult abikaasat oodanud Penelopet ahistanud kosilased oma poja Telemachose ja teiste temale ustavate alamate abiga ja elas edasi. Ent rohkem reisilugusid ma pajatama ei hakka, eks paljud on lugenud, kuidas polaaruurijad telkides magamiskottides päevade kaupa pikutasid ja ootasid tormi vaibumist, kuidas veeres aeg merehädalistel üksikul saarel jne.

Tänapäeval on paljude inimeste jaoks isegi reaktiivlennukiga pikem sõit terve igavik. Mõne tunniga ei jõua ju isegi üht paksu raamatut läbi lugeda ja mõtteid lõpuni mõlgutada. Nädalake kiiret puhkust lõunamaal ja ruttu koju tagasi tööd rabama. Kui lausud, et «varsti teen», siis peetakse sind laiskvorstiks, ka vastus «kohe teen» ei ole piisav. Vaja on otsekohe. Väga ebameeldiv.

Ma alati vaatan nukralt emasid, kes kiirel sammul väikesi lapsi käe otsas lohistades autodesse tormavad, nad lasteaeda viivad ja siis ummikuid trotsides tööle sõidavad ja muretsevad, et koosolekule hiljaks ei jääks. Kole elu. 

Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja poliitikast loobunud Mihkel Raud sai 1,5 aastaga selgeks, et tema ikka poliitikuks ei passi. Tundub täitsa tark ja tore mees, aga pisut tormakas. Ega siis nii ruttu ametit selgeks saa, kannatlikku meelt on tarvis.

Minu hea onu Paavo saab tänavu suvel 70 aastat täis ja temaga on alati väga tore. Tema lemmikütelus on: «Vaatame seda asja.» See tähendab, et kiiret pole kuhugi, kui sel aastal ei jõua, siis järgmisel aastal ehk ja kui jääbki tegemata, pole ka katki midagi. Kõike ei peagi jõudma. Mõni töö tuleb küll ruttu ära teha, et raha oleks, aga palju seda raha ikka tarvis on. Aega peab olema. 

Suvi on jälle käes. Ärge kiirustage. Molutage vahel niisama. Ega Pärnusse ja Kärdlasse pea ju sel aastal minema. Varsti on jõulud, suvesid tuleb veel ja veel. Pidevalt tormates läheb aeg liiga ruttu ja elu raisku.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.