/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)
/nginx/o/2011/01/14/498777t1h34f7.jpg)
Oleks lausa ime, kui lammutades maja nagu Eesti Kunstiakadeemia, ei leitaks kadunud teoseid. Üllatusmoment aga jäi: alati on põnev otsida, kui ei tea, mida leiad.
Maalide elluärataja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Akadeemia MET-fondist ehk väärtuslikumate diplomitööde arhiivist kaevasid tudengid oma õppejõu, maali konserveerimise stuudio juhataja Hilkka Hiiopi (36) juhendamisel välja 21 rullikeeratud lõuendit, mida kataloogid ei kajastanud, mis aga olid õnneks signeeritud.
Kui Enn Põldroosi tööd tunnevad ehk kunstiasjatundjad ära, siis Ülo Soosteri ajastutüüpilist heroilist maali asfaldipanijaist polnuks allkirjastamata kujul kerge tuvastada.
Hiiopi sõnul ei ole aga MET-kogu lõputu aardekamber, sest tudengid tegid enne lammutamist korraliku töö ja enam midagi ei leia. Üks rull oli aga tähelepanuta jäänud. Hiiopi sõnul oli enamus sellest vähese väärtusega nõukogudeaegne kraam, selliseid õppetöölõuendeid on sadu ja sadu.
Suurim väärtus oligi Põldroosi kahe töö leidmises. Need on kaks puuduvat osa kolmikteosest ehk triptühhonist, mistõttu maalipere oli lahus. Põldroos ise on kuuldavasti üliõnnelik, et saab n-ö kadunud pojad tagasi, ja plaanib need lisada peatsele ülevaatenäitusele.
Hiiopi jaoks, kes on taastanud freskosid, Elmar Kitse töid kui ohtralt muud, on poole sajandi tagused maalid pigem uuemapoolsed. Küll aga võtab ka nende restaureerimine aega.
«Kui ma seda üksi teeks, läheks rutem, aga nendega tegelemine on õpilastega töötamise protsessi osa,» ütles ta Postimehele.
Kõigepealt tuli lõuendid tõmmata alusraamidele. Esmalt võeti ette kaks huvitavamat ehk kaks Põldroosi, mis ei ole palju kannatanud, vaatamata halbades tingimustes seismisele.
Kui te just ei ole ise restauraator, siis meile teiega võib tunduda müstika, kuidas raisus maalist uut teha.
Hiiop selgitab: «Kui on lahtine värvikiht, siis kõigepealt kaitseme selle kihi. Toestatuna saab panna juba uued äärised. Siis algab värvikihi kinnitamine, pinna puhastamine, proovid. Selle käigus on palju kontrollimist, mis lahustitega töid teostada.
Järgneb kruntimine, aga igal etapil on muidugi oma spetsiifika, eetiline külg ja kaasneb nii teoreetiline kui ka metodoloogiline diskussioon.»
Hiiop jäi tagasihoidlikuks ja muutus humoorikaks, kommenteerides sündmuse suurust Eesti kultuuriloos.
«See on ootamatu tähelepanu. Naljakas isegi, sest see on natuke üleforsseeritud sensatsioon. Võib-olla kui need tööd olnuks kogu aeg olemas, ei mäletaks neid keegi. Igal kunstnikul on kuskil lõputööd. Aga igal juhul on see võluv tähelepanu ning on väga tore, et just need Põldroosi tööd on leitud. Ning sensatsioonid tekitavadki sündmustele lisaväärtust.»