Juhtkiri: Mihkel Raua tõeline läbikukkumine

Karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Kunagi uurisid Ohio ülikooli teadlased, kui suur osa kohalikest äsja tegevust alustanud söögikohtadest lõpetab pankrotis. Nende uurimistulemused näitasid, et kaks kolmandikku restoraniärisse sisenejatest lõpetab esimese kolme tegevusaasta jooksul pankrotiga. Kui üldse majandust vaadata, siis paljud uued ettevõtted lõpetavad pärast lühikest tegutsemist ebaõnnestumisega ning enamasti on üheks oluliseks põhjuseks see, et inimesed on oma võimeid ülehinnanud.

Midagi seesugust leiab aset ka poliitikas. Kui vaatame, kui palju on parlamendi või kohalikel valimistel kandidaate, siis on selge, et enamiku poliitikukarjäärid lõppevad läbikukkumisega. Neid ei valita. Sama ka tähtsamate erakondade liidritega – enamik neist läheb erru nii, et nende juhitavad erakonnad ei maitse iialgi võidurõõmu valimistel. Ka nemad on selles mõttes läbikukkujad.

See, et kõigil ei õnnestu, ei tähenda kohe kindlasti, et ei peaks proovima ettevõtlusega alustada või kandideerida mõnda esindusorganisse. Esimene eeldus kuhugi jõuda on ikka see, et otsustakse mitte kauemaks jääda sinna, kus parajasti ollakse, ning see on maailmas läbi aegade inimesi motiveerinud tegema esimesi samme ükskõik mis vallas, mitte ainult poliitikas või majanduses.

Hiljuti tuli paljudele ootamatuna muusiku ja saatejuhi, sotsiaaldemokraat Mihkel Raua lahkumine riigikogust, mida Raud ise põhjendas läbikukkumisega poliitikas. Inimene, kes korjab Eesti suuruselt teises linnas riigikoguvalimistel enam kui 3200 häält ei ole kindlasti poliitikuna läbikukkunud. Tema esimesed sammud poliitikas osutasid sellele, et tal on kindel positsioon, mis mõjus valijatele köitvalt. Pigem on viis, mille Raud valis poliitikast lahkumiseks, läbikukkunud.

Kummaliselt kõlab Mihkel Raua lubadus jätkata pärast poliitikast lahkumist võitlust, sest lootus, et poliitika ei jäta jälge edasisele tegevusele ajakirjanikuna, on pigem naiivne. Poliitilise võitluse koht olgu siiski poliitikas, mitte ajakirjanduses. Ka tuhanded Tartu valijad on andnud viimastel riigikogu valimistel oma hääle ja usalduse just selleks, mitte aga selleks, et nende hääl prügikasti visataks. Nii tõuseb ühtlasi üles küsimus vastutusest, sest valijad on andnud oma hääle Rauale nende huvide ja seisukohtade esindamiseks, mitte selleks, et vana rokimees esimesel võimalusel käed puhtaks pühiks ja minema jalutaks ning teataks, et talle meeldib teletöö siiski rohkem.

Muidugi on igaühel õigus teha oma valikuid, kuid oluline on, et see, kes on langetanud otsuse kaasa lüüa poliitikas, annaks endale aru, mida see tegelikult tähendab ja kuidas toimib. Poliitiline aktiivsus ja poliitikas kaasalöömine eeldab ideaalis siiski seda, et püüeldakse võimaluse nimel realiseerida oma valijate huve ja selle kaudu ka enda huve.