Taavi Minnik.

FOTO: Erik Prozes

Pärast seda, kui Ida-Ukrainas möödunud aastal suurem sõjategevus vaibus, on meie ajakirjanduses nii mõnigi autor ohanud, et Ukrainas midagi ei toimu. On toimunud ikka – elu on naasnud enam-vähem Janukovõtši-eelsetele radadele.

Huvitava paradoksina võib nentida, et Ukraina suurimad revolutsioonitegijad polnud 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses mitte uljalt barrikaadidel võidelnud nn Euromaidani käigus esile tõusnud tänavapoliitikud, nagu Dmõtro Jaroš või Volodimir Parasjuk, kes praeguseks on mandunud Ukraina poliitikas marginaalseteks tegelasteks.

Esimesed Nadja Savtšenko sammud Ukraina poliitikas näitavad, et vaatamata oma vaieldamatule karismale ja poliitilisele kapitalile, mida vangistuse ajal Venemaal korjas, ootab sama saatus tõenäoliselt ka teda. Tegelikult ongi eilne kangelanna kõigest nädalatega muutunud tsirkusekaruks, keda üle maa suure meediakäraga demonstreerivad Julia Tõmošenko ja tema lähikond. Erilisteks revolutsionäärideks ei saa lugeda ka Janukovõtši kukutamisel võimule pääsenud vana eliidi hulka kuuluvaid poliitikuid, sest nende peamine taotlus on siiski olnud Janukovõtši-eelse olukorra taastamine Ukraina poliitikas.

Nii tulebki välja see, et ainus suur Ukraina revolutsionäär oli Viktor Janukovõtš, kes nüüd tõelise revolutsionääri kombel piiri taga eksiilis aega surnuks lööb, vahel harva ajakirjanike ette ilmub ja kuulutab, et on veel legitiimne, ning seda, et ei tea täpselt, kelle jaanalinnud tema majapidamises elasid.

Tegelikult võttis Ukraina iseseisvusaja suurima revolutsiooni ette hoopis tänavu suvel 66 aasta vanuseks saav Janukovõtš ise, hakates aastal 2010 presidendiks saades kopeerima Putini Venemaad, juurutades jäika hierarhilist poliitsüsteemi, mille keskmes üks võimukeskus – president Janukovõtš. See oligi Ukraina taasiseseisvusaja suurim pööre, kuna näiteks Leonid Kutšma ajal oli võimukeskus ülemraada ehk parlament, mis ei kartnud presidendiga konflikti minna ja seda väga sageli ka tegi. Janukovõtši selge eeskuju oli Putini Venemaa riigiduuma, mille funktsioon on puhtalt formaalne: legitimiseerida presidendi otsuseid. Olulist rolli ühe võimukeskuse kehtestamisel ja võimuvertikaali ehitamisel mängis ka kohaliku võimu ning õigussüsteemi ja kohtute täielik allutamine Janukovõtšile.

Revolutsiooni tegi Janukovõtš ka muudes valdkondades. Tema ajal pöörati Venemaale kasulikel tingimustel näoga itta varasem laveeriv, Juštšenko ajal, aga selgelt läänele orienteeritud välispoliitika, aga ka senine keelepoliitika, mis oli eelmiste presidentide ajal seisnenud ukraina keele kasutuse laiendamises. Janukovõtši ajal laiendati vene keele kasutamist ja õigusi.

Ukraina puhul on oluline, et seal sõda ei oleks, sest sõda Euroopas on kõigi Teise maailmasõja järgsete põlvkondade õudusunenägu. Janukovõtši-järgsetelt juhtidelt ei maksa üleliia oodata. Nemad on omad eesmärgid täitnud.