On olukordi, kus võime püüda vastuvoolu ujuda, kuid vool kannab meid ikkagi omasoodu edasi. Vooluga pole põhjust umbropsu võidelda, pigem tuleb leida võimalus ise oma teekonda jõudu säästvalt ja nutikalt kavandada. Üleilmastumine, linnastumine, järjest tühjemad maapiirkonnad, töökohtade kadumine nutitehnoloogia tõttu, elanikkonna vananemine – meile ei pruugi need aja märgid meeldida, aga nad on olemas ja mõjutavad meid isegi siis, kui me nendega ei tegele.

Riigikogu võttis eile vastu haldusreformi seaduse. See pole lõplik lahendus ega taga automaatselt tugevaid omavalitsusi, mis suudaksid pakkuda kodanikele parimaid avalikke teenuseid. Aga selles üsna kuivas ja raskes administratiivses keeles koostatud seaduse paragrahvides, lõigetes ja punktides peitub siiski soov luua alus niisuguste omavalitsuste tekkeks. Seadus paneb paika omavalitsuste ühinemise alused ning parlamentaarsetes vaidlustes loodi ka võimalused eranditeks, näiteks elanike identiteedi ja geograafilise ühtsuse (näiteks Setomaa) või mereliste saarvaldade (Kihnu, Ruhnu, Vormsi, Muhu) puhul.

Haldusreformi üle on Eestis vaieldud pikalt, kuid seni on debatt takerdunud. Emotsioonidele mängida on poliitikas ju üpris lihtne. Juba ligi 20 aastat tagasi tegid ministrid Jaak Leimann, Mart Opmann ja Raivo Vare ettepaneku valitsemiskulude kärpimiseks ning riigihalduse ümberkorraldamiseks. Mõte omavalitsuste arvu vähendamisest kõlas toona nii julgelt, et seda võrreldi ajakirjanduses isegi IME kontseptsiooniga. Kriitika, mis ettepanekule osaks sai, oli muide üsna sarnane praegusega. Vabatahtlikke liitumisi oli enne ja pärast seda üksikuid.