Landsbergis: seimi juures olime valmis võitluseks

Vytautas Landsbergis Foto: Evelyn Kaldoja

Kuigi Sąjūdis pruukis vaid vägivallatuid vahendeid, olime 1991. aastal seimi juures valmis võitlema, vältimaks muljet, et Leedu võttis Nõukogude võimu vabatahtlikult tagasi, vahendab Vytautas Landsbergise sõnu Evelyn Kaldoja.

Millised on teie erksaimad mälestused sündmustest, mis juhtusid neil päevil 20 aasta eest?

Need ei olnud sündmused, vaid sõjaline rünnak jätkuvalt okupeeriva võõrriigi poolt. Nende korra toomiseks teise riiki, sest nad ei olnud nõus rahvuste – meie puhul leedulaste – õigustega. Nad nägid end peremeeste ja kõrgema võimuna hoolimata sellest, et keegi ei olnud Moskva valitsejatele seda võimu andnud. Nad võtsid selle jõuga, aga hakkasid arvama, et see on tegelik võim.

Loomulikult on see mentaliteet ja ideoloogia, kui sul on force ja force majeure. Sa oled peremees ja sinu sõna on seadus ja su seadus on seadus teistele riikidele ja rahvastele. Ning kui see rahvas ei nõustu selle arvamusega ja jääb oma õiguse juurde olla oma kodus peremees ning elada oma seaduste ja harjumuste ja kommete järgi, siis see tugevam ja agressiivne naaber võib otsustada purustada allumatu või anda nõusoleku lasta neil elada.

Antud juhtumil – neil päevil ja öödel – võtsid nad seisukoha, et mitte lasta elada inimestel, kes ei järgi Moskva käske.

Kuigi Moskva pole tollele ajastule õige sõna – sel ajal eristasime Kremlit ja Moskvat. Moskvas valitsesid toona demokraatlikud trendid ja nad olid tihtipeale meie poolel. Kreml oli imperialistlik kaheksajalg, kes ekspluateeris kõiki rahvaid, sealhulgas venelasi.

Mida peate põhilisteks teguriteks, mis lõpuks võidu tõid?

Võin oletada, et oli faktoreid, mida meie vaenlane ei oodanud. Üks oli näiteks lihtsate inimeste kangus ja järjepidevus valmisolekus kaitsta oma riigi kõige tähtsamaid hooneid. Meie rahvas oli kahe aasta jooksul poliitiliselt ja moraalselt väga ühtseks liidetud. Nad olid veendunud soovis saada vabaks, võita tagasi meie riiklus ja korraldada oma elu vastavalt meie oma tahtmisele.

Seda vabastamise vaimu valmistasid ette omakorda mitmed tegurid. Näiteks Nõukogude süsteem ja bürokraatia, mis käis väga kaugetes kõrgetes kabinettides, austuseta selle vastu, mida rahvas tahaks ja sooviks. Inimeste väga lihtsad ideed esindusdemokraatiast: see, et need, kes valitsesid, isegi Leedu kommunistlikud administraatorid, polnud selleks kunagi valitud, ei olnud saanud luba ega mandaati. Kogu nende mandaat oli okupeeriva riigi sõjaline jõud.

Kasutasime neid argumente ka lähenemises juba valitsevatele inimestele – tulge kaasa valimistega, ärge olge okupeeriva riigi teenrid. Mõned neist kõhklesid, kõik nad ei tahtnud olla [Leedu] reeturid. Kuigi – loomulikult tahtsid nad olla võimul.

Jaanuarikuised arengud enam kolmandat teed ei jätnud – sa kas oled koos Leeduga või Leedu vastu.

See veresaun, need momendid mõjusid isegi ühiskonna suuremas segaduses olnud osale, mida tavakeeles kutsuti rahvusvähemusteks. Enne mõjutas neid Nõukogude propaganda, mille kohaselt oleks Leedu leedulaste kätes nende vastu ning ainult NSVL kaitseb pahade leedulaste eest.

Aga siis nad nägid, mida NSVL võib teha, nad ei tahtnud sellise NSVLiga seotud olla. Ja venelaste ja poolakate organisatsioonid tegid avaldusi, milles teatasid, et ei soovi olla seotud agressoriga.
Vähemused olid segaduses ja manipuleeritud.

Aga meie sõnum neile oli väga selge: tulge meiega ja me ehitame demokraatia ja Euroopa riigi, kus kõigil on võrdsed õigused. Te olete kodanikud, keegi ei vaata, kas te olete leedulased või mitte. Me tahame vabariiki valitud võimuga. See tavaline valem ei eksisteerinud Nõukogude inimeste mõttemaailmas. See võis olla julgustav, et meie poolt tasub olla.

Kreml üritas meis tõelise psühholoogilise sõjaga kõhklusi tekitada. Panna inimesed tundma end ähvardatuna, hirmununa ja ajada nad kapituleerumise äärele – mitte liiga palju riskeerima.

Aga inimesed olid valmis seisma täieliku iseseisvuse eest. Vaadates toonaseid sündmusi, näen, et seda polnud mitte ainult inimeste massid, keda terroriseeriti, vigastati ja tapeti. Meie valitsevad organid tegid samuti erilisi otsuseid ja ettevalmistusi.

Üks Nõukogude ohvitser põhjendas parlamendi ründamata jätmist väga jõuliste sõnadega: «Seal oli liiga palju liha.» Liha oli ka teletorni juures. Nad said aru, et seimi juures oleks seda veel rohkem.

Juba päevi varem andsime kogu oma poliitilises tegevuses teada, et me ei kapituleeru ja isegi, kui me ei võitle kõikjal, siis parlamendi juures me võitleme. Neil ei õnnestu meid hirmunult jooksma panna. Nad peavad sinna minema jõuga. Võib-olla parlamendi õhku laskma ja kaitsjad tapma.

Et kaitsjatel olid väga primitiivsed automaadid ja pudelid bensiiniga, siis oleksid nad saanud seda jõuga teha. Need tapjad polnud väga humanistlikud, aga poliitikud pidanuks maksma poliitilist hinda.

Samal ajal olime saatnud teatud poliitikud välismaale loaga luua vajadusel eksiilvalitsus. Kui valitud ja esinduslik võim oleks hävitatud, likvideeritud, hukatud või vangistatud, kui seda ei oleks eksisteerinud, olnuks Leedul välismaal valitsus.

Ja siis presenteeriti härra Mihhail Gorbatšovile parlamendi juures suuri karikatuure, kus ta oli pandud paari Saddam Husseiniga. Gorbatšov Leedus oli sama, mis Saddam Kuveidis. Ja see jäänuks rahvusvahelisse arvamusse. Nüüd ma usun, et Gorbatšovi ümber pidi olema mõningaid nõunikke, kes peatasid ta enne, kui ta andis käsu parlament ära võtta.

Väga natsionalistlikult ja imperialistlikult mõtlevad Nõukogude armee ohvitserid nägid Gorbatšovi aga reeturina, sest see operatsioon oli juba ette kavandatud ja kokku lepitud. See olukord polnud planeeritud ega ootuspärane. Mistap neist said kurjategijad. Kuigi loomulikult kedagi ei karistatud.

Oli vähemalt kaks tööriista, mis aitasid meil vastu pidada ja lõpuks võita. Rahva ennastohverdav kangus, mis ei surnud. See oli okupandile ootamatu. Need, kes tulistasid automaatidest ja tankidest, lootsid, et rahvas läheb laiali. Aga seda ei juhtunud. Või võttis see aega. Mitte pool tundi, vaid mitu tundi.

Ja see, et kogu maailm sai televisiooni vahendusel informatsiooni. Ehk olid nad Kremlis üsna rumalad, kui eeldasid, et ajal, kui Moskvas on sügav öö, on see kogu maailmas. Jaapanis oli juba hommik ja Jaapani ajakirjanikud näitasid satelliidiülekannetega, mis toimub Vilniuses. Ameerikas oli veel õhtupoolik.

Nii et nad peatusid enne lõplikku sammu hävitada parlament.

Kas olete mõelnud sellele, miks pidi Leedu kolmest Balti riigist vabanemise eest inimohvritega kõige kõrgemat hinda maksma?

Palju aastaid hiljem kuulsin Arnold Rüütlilt, et Tallinna ründamise plaanid olid samuti olemas. Võib-olla isegi esimesena. Tol ööl olid Tallinna sadama väravad avatud selleks, et merevägi saaks siseneda. Seda ei juhtunud.

Tähtis võis olla ka see, et Nõukogude sõjavägi Eestis oli toona kindral Džohhar Dudajevi juhtimise all.

Kuid tähtsaim oli ehk see, et Leedut vihati kõige rohkem, sest Leedu oli oma vabastamise ja iseseisvuse ehitamise otsustes kõige radikaalsem. Eiras Nõukogude võimu. Nad võisid tunda end solvatuna.

Huligaan on alati solvunud, kui keegi nõrgem ei karda: sa peaksid kartma ja käsku kuulama, kui sa seda ei tee, võin su purustada – Gulagi mentaliteet poliitilisel tasemel.

Ja ehk oli Leedu näide, mida teised vangistatud Nõukogude rahvad olid valmis järgima. Kui Sąjūdise liikumine alustas tegevust, hakkas ta infot jagama ka vene keeles – mitte ainult Leedus, vaid ka Valgevenes, Ukrainas, Kaukaasias ja Moskvas. Me jagasime igal pool oma lendlehti ja brošüüre.

Väga eriline brošüür oli mõeldud igale Moskva rahvasaadikute kongressi liikmele, koos Molotovi-Ribbentropi paktiga. Et nad vaataksid, milline meie ajalugu on. See oli meie poliitiline lammutustöö impeeriumis.

Võib-olla nad arvasid, et kui Leeduga on lõpp, rahunevad ka teised. Aga nad läksid ka Läti vastu Riias.

Leidsin hiljuti ühe vana Poola ajalehe, kus vastas küsimustele meie toonane siseminister. Ta oli KGBst, me teadsime seda. Aga ta oli autoriteet miilitsa jaoks. Ja miilits oli reaalne jõud. Kui me tema valitsusse saime, oli miilits vähemalt neutraalne – teenis rahvast, hoidis korda, võitles kuritegevusega.

Kui sovetid valmistusid Vilniuse tähtsaimate hoonete ründamiseks, oli nende seas ka siseminister. Aga meie minister saatis Moskva bossile Pugole sõnumi, et kui te meid ründate, tulistab meie miilits vastu. Tema sõnul seetõttu siseministeeriumi ei rünnatud.

Loomulikult ei avanud miilits tuld teletorni kaitstes. See oli eraldi otsus saata miilitsad välja relvadeta. Kaitsta inimesi neid teenides, hoida neid vastasseisudest Nõukogude relvajõududega. Miilits oli seal, aga relvadeta. Ehk oli see abiks, et me ei andnud neile Nõukogude vägedele mingit ettekäänet väitmaks, et leedulased neid tulistavad.

Nõukogude sõdurid üritasid korraldada ka libarünnakut enda vastu. Nad tõid sõduri laiba telemajja ja panid selle koridori, mille olid juba vallutanud. Kõik töötajad suruti majast välja ja neile kisati: «Vaadake, mida te tegite, te tapsite meie mehe! Puudutage teda!» Järgmisel hommikul tuli üks naine minu juurde, ta oli seda laipa puutunud – see oli külm ja kangestunud, see polnud äsja tapetu. Laip toodi kohale ettekäändeks.

Nad tapsid ise ühe enda seast, tulistades teda viie sentimeetri kauguselt selja tagant. Ning väitsid, et me tapsime nende leitnandi. Need on tuntud trikid, mida nad teevad kõikjal ja alati.

Meie käitumine vastas Sąjūdise joonele mitte võidelda vägivaldselt, ainult rahumeelsete ja moraalsete vahenditega. Aga meie otsus oli, et parlament võitleb.

Maailma arvamuses ei saanud tekitada segadust, et Leedu oli nõus ja võttis Nõukogude režiimi tagasi. Nii nagu nad aastaid – ja mõnikord isegi nüüd – ekspluateerisid seda, et kui NSVL 1940. aastal okupeeris Leedu, Läti ja Eesti, polnud mingit relvastatud vastupanu. Me otsustasime, et neile ei pea jääma mingit võimalust näidata, et seda aktsepteeriti.

Leedu endine spiiker ja praegune eurosaadik Vytautas Landsbergis andis selle intervjuu teisipäeva õhtul Vilniuses Postimehele ja Jyllands-Postenile.