Aza Babajan

FOTO: Erakogu

Kui jutuks tuleb armeenlaste genotsiid, tsiteeritakse sageli Hitleri sõnu «Aga kes mäletab täna armeenlaste hävitamist?», millega ta õigustas oma käsilastele juutide hävitamist. 2. juunil 2016 näitasid sakslased kogu maailmale, et ka nemad mäletavad, kirjutab ajakirjanik Aza Babajan.

Tellijale

Tähelepanuväärne on pigem see, et resolutsiooni vastuvõtmine ei tule Saksamaale just eriti sobival ajal, vaid ajal, kui on käimas pingelised läbirääkimised Türgiga rände tõkestamise küsimuses. Sellele vaatamata hääletasid Bundestagi saadikud sama hästi kui ühehäälselt – vastu oli kõigest üks ja erapooletuks jäi samuti ainult üks Saksa parlamendi liige.

Poliitilist poleemikat see küsimus Saksamaal ei tekitanud. Selles pedantlikus, Saksa korra vaimus koostatud dokumendis seisab, et Saksamaa on saja aasta taguses teos kaasvastutav, kuna keiserlik Saksamaa, mis oli Osmanite impeeriumi liitlane Esimeses maailmasõjas, oli suurepäraselt informeeritud, teades noortürklaste valitsuse organiseeritud ja plaanipäraselt toime pandud kuritegudest, mille eesmärk oli hävitada kogu rahvas. Ajaloolaste uurimused nendest veristest sündmustest põhinevadki tänapäeval põhiliselt Saksa ametlikel dokumentidel ja sakslastest pealtnägijate tunnistustel.

Enne hääletust oli Bundestag jäänud tugeva surve alla ühelt poolt Saksa valitsuse, teisalt mitmemiljonilise Saksamaa türklaste kogukonna poolt. Hääletamispäevaks olid mitmel pool organiseeritud kohalike türklaste protestiaktsioonid. Muide, Bundestagi resolutsiooni algataja oli roheliste partei liider Cem Özdemir, kes ise põlvneb türgi immigrantidest ning kes enne hääletust sai tohutu hulga ähvardusi, sõimu ja süüdistusi reetmises. Özdemir ise ei maininud kordagi, et teema on Ankara jaoks tabu, kuid Türgis pole vähe neid, kelle silmis on see ülioluline ajalooline ja ühiskondlik küsimus.

Pärast Bundestagi avaldust jäi Türgi põhimõtteliselt omaenda ajaloo eitamises üksi. Selles lahingus oli Türgil kuni viimase ajani kaks põhilist liitlast: Saksamaa ja Austria, kes tunnistas armeenlaste genotsiidi 2015. aasta aprillis. Põhimõtteliselt oli Saksa parlamendi otsus omamoodi veelahe, mille järel on teistel Euroopa riikidel raske jätta armeenlaste genotsiid tunnistamata. Diskussioon Türgi Euroopa Liidu liikmesuse üle muutub aga jäigemaks, kuna ka ilma armeenlaste genotsiidita jätkub küllaga probleeme, mis seab kahtluse alla selle, kas Türgi on valmis järgima euroopalikke väärtusi või mitte.

Türgi reaktsioon oli ootuspäraselt raevukas ning poliitilised kired lõõmavad veel kaua. Türgi kutsus tagasi oma Berliini suursaadiku, kuid raske on ennustada, millised poliitilised sammud Ankara arsenalis veel on. Saksamaa ja Türgi on tänapäeval tihedalt seotud ning on selge, et ka mõlema maa juhid seda hästi mõistavad. Türgi peaminister Binali Yıldırım teatas vahetult pärast seda, kui Bundestag oli oma resolutsiooni vastu võtnud, et «see on tühine ja sel pole mingit tähtsust», president Recep Tayyip Erdoğan meenutas aga holokausti ning keiserliku Saksamaa süüd 100 000 oma kunagise koloonia Namiibia elaniku hävitamises 20. sajandi alguses. «Meil pole praegu oma ajalooga mingeid probleeme. Meie ajaloos pole aset leidnud mingeid massimõrvu, meie ajalugu on kaastunde ja halastuse ajalugu,» teatas Türgi president.