Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/30/7045123t1h70a1.jpg)
/nginx/o/2015/01/27/3711313t1hff94.jpg)
Minu arusaamist mööda pole väärikas musta pesu avalikult pesta, ent emotsionaalse inimesena on Priit Pärn välja toonud kõik probleemid, mistõttu seda, millest ei sobi rääkida, enam pole, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm.
Hiljuti ei valinud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) nõukogu professoriks tagasi rahvusvaheliselt tuntud animaatorit Priit Pärna. Peamiselt kolleegidest ja üliõpilastest koosnevas ülikooli kõrgeimas otsustuskogus sai Pärn võimalikust 21 poolthäälest viis. Kollegiaalse otsustuse juures ei ole võimalik teada, mis kaalutlustel keegi oma linnukese nii tegi, rääkida saab ainult õhus olnud argumentidest. Minu arusaamist mööda ei ole väärikas musta pesu avalikult pesta, ent emotsionaalse inimesena on Pärn välja toonud kõik probleemid, mistõttu seda, millest ei sobi rääkida, enam pole.
On arvatud, et nüüd tegid kadedad keskpärased kolleegid suurele andele ära. Teistpidi võib neid «Salierisid» tunnustada kui kindlameelseid akadeemilisi inimesi, kes erinevalt ajakirjandusest pole pimestatud kuulsusesärast, vaid julgevad vastu võtta ka radikaalseid otsuseid. Tegelikult on see üllatav, sest EKA nõukogu on värvikas seltskond, omamoodi sajapäine lohe, kus igalühel on huvid ning palju energiat oma ideedele toetajaid otsida.
Üks otsuse allhoovusi võib olla selles, et avalikkus eelistab kultuuris kergesti tarbitavaid tooteid. Kuna luule on suhteliselt raskesti tõlgitav kunst, siis on poeedid tuntud eelkõige omal maal, samas kui kergesti nihutatavad dirigendid suudavad väljakujunenud klassikalist repertuaari juhatada orkestrite ees ükskõik mis kontinendil. Ent julgegu keegi öelda, et Doris Kareva looming on vähem oluline kui Neeme Järvi oma! Kitsa publikuga galeriikunstnike meelest võib sageli rahvalik animafilm asuda kunstivälja äärel. Ent EKA silmis on kõik tema õppekavad võrdselt olulised ja kinni peetakse võrdse kohtlemise printsiibist.
Animatsioon vajab värsket õhku
EKA nõukogule Pärna kohta hinnangu andnud väliseksperdid Londonist ja Helsingist ei väsinud kiitmast Pärna teeneid, kuid soovitasid koolil hobuseid vahetada. Eksperthinnangute mõju on otsustusprotsessis muidugi piiratud, sest kõik teavad, et eksperdid on alati kellegi valitud ja kaotajale tundub ikka, et valik oli kallutatud. Ekspertide meelest tuleks animatsiooniõpet mitmekesistada ja tuua see isolatsioonist välja, parandada animatsiooni sidusust avarama kultuuriväljaga, panna valdkond kaasaegses kunstis rohkem kaasa rääkima. Need on samad seisukohad, mida EKA vabade kunstide teaduskonnast on ikka kuulda olnud. Viimastel Veneetsia biennaalidel on silma hakanud, kuidas uus animatsioon värskena pilku püüab.
Kunsti õpetamisel on koolkondlikkus loomulik, küsimus on selle doseerimises. Hea oleks, kui õpetus tutvustab üliõpilasele kogu eriala, õppejõud esindavad eri koolkondi ja üliõpilane saaks areneda nende vahel iseseisvalt valikuid tehes. EKA osakond koosneb enamasti vaid professorist, dotsendist ja meistrist, lisaks üksikuid aineid õpetavad tunnitasulised õppejõud, mis teeb mitmekülgselt avara hariduse tagamise raskeks. Priit Pärna soov suruda osakonda oma abikaasa Olga Pärn, kellega ollakse väga tihedas loomingulises koostöös, mis iseenesest on suurepärane, ahendab nii minimaalsete koosseisude juures kindlasti üliõpilaste valikuvabadust. See ei ole ka hea toon.
Oma valimisplatvormis lubas Priit Pärn, et tema pensionile jäämise järel võtab osakonna juhtimise üle tema abikaasa Olga. Sellisest abikaasast unistavad paljud, kuid valimislubadus muuta võim animatsiooniosakonnas päritavaks nagu vürstiriigis ajas harja punaseks nõukogul, kes teab hästi, et osakonnajuhatajaks saadakse ülikoolis valimiste kaudu.
Kogu EKAs on tajutav trend, kus osakonnad püüavad üle maailma aina eripalgelisemaid loojaid siia esinema tuua, minu meelest on Gunnar Oki soovitus ülikoolidele meil täitunud, paraku pole animatsiooniosakonna hääl siin tugevalt kaasa rääkinud. Kohtumistel üliõpilastega on selgunud, et ehkki Pärnade pühendumine õppetööle on kiiduväärne, ootavad nad osakonda värsket verd. Jaanuaris toimunud animatsiooni bakalaureuse üliõpilaste fookusgrupi uuring näitas, et nad hindavad kõrgelt väljastpoolt oma osakonda tulevaid üldkunstiaineid.
Bioloogi haridusega Pärn pole kunstikoolis õppinud, mistõttu ta ei väärtusta paljut EKAs õpetatavat ja osalt just siit tuleb vastandumine ülejäänud vabade kunstide teaduskonnale, mis on aastate jooksul üle kasvanud isiklikuks konfliktiks dekaan Andres Taliga. Pärna vähene koostöövõime väljaspool animaringkondi on ammu teadvustatud kitsaskoht, mis kipub animatsiooni laiemal kunstiväljal üksi jätma. Õnneks leidub noori, kes on eri erialadel juba bakalaureuse teinud, st suhteliselt väljakujunenud, ja siis õppinud magistrantuuris peale animatsiooni avardamaks oma diapasooni.
Loomulik uuenemine
Õppejõudude valimisprotsessi kuulub nende avalik loeng – venia legendi –, mida EKAs senise süsteemi järgi on tulnud seal töötavatel inimestel korduvalt pidada. Oma loengul Pärn ei salanud, et esitab sama, 1990ndatel väljatöötatud õpetussüsteemi tutvustavat loengut juba mitmendat korda. Ometi on kogu tänapäeva ülikooli loogika üles ehitatud nii, et iga viie aasta järel toimuval atesteerimisel peab õppejõud tõestama, kuidas ta on vahepeal edasi arenenud. Kui aga professor loodab oma kunagi tehtud tööle toetudes tagasivalituks saada, siis seda nimetatakse akadeemilises maailmas mugavustsoonis tiksumiseks.
Ülikoolides valitakse suure panuse andnud professorid pensionile siirdudes emeriitprofessoriks, see on suurim tunnustus, mis neile on pakkuda. Avalik-õiguslike ülikoolide samasuguse suurusuga emeriiditasu eest ülesandeid ei ole. Pole kahtlust, et peagi 70. sünnipäeva tähistav Pärn on selle välja teeninud.
Professoriks-osakonnajuhatajaks mitte tagasivalimist ei tohiks võtta ultimatiivselt. On teatud lõigud, nagu rahvusvaheline magistriõppe kava, kus ta peaks kindlasti jätkama. Seal on tema pärast Eestisse tulnud üliõpilasi ja on tore, kui see voog jätkub. Praegu käivad läbirääkimised ja usun, et Pärn jätkab.
Õppejõudude vahetus on koolis loomulik protsess. EKAst on lahkunud mitu staarõppejõudu, kes on avanud tee järeltulijatele. Sisepingete tõttu animatsiooniosakonnas lahkus koolist kevadel ka osakonna dotsent Ülo Pikkov. Praegu peab vabade kunstide teaduskond tõsiselt pingutama osakonna mehitamiseks ja usun, et nad suudavad tagada sügisel kvaliteetse õppe jätkumise. Kuid oli väär arvata, et kool sõlmis Pärna selja taga salaja uute inimestega kokkuleppeid. Selle sammu juurde tuli asuda siis, kui senine professor ei osutunud tagasivalituks. Oleks ta tagasi valitud, oleksime jätkanud nagu seni. Valimistel ongi nii, et võidakse tagasi valida, kuid võidakse ka mitte.
Kõige kallim professor
Pärna õpetusega seotud küsimustele lisandusid isiklikud. Kui nõukogu Pärna eelmine kord kaks aastat tagasi professoriks valis, tõsi küll, napilt, 11 häält 21 võimalikust, siis jõudes rektoriga töölepingu sõlmimiseni, esitas ta täiendavaid nõudmisi. Enam polnud palk piisav ja poole dotsendikoormusega tuleb tema alluvusse tööle võtta tema abikaasa Pärn. EKAs on Pärn alati palgalage teeninud, kahju lihtsalt, et meie palgad ongi nii madalad. Töövõtjal tuleb alati seista oma tasu eest, aga kui Eestis on üks animatsiooniprofessori koht, siis määravad siin töötada soovijaile turuhinna selle kõrgkooli võimalused. Kindlasti pole eeskujulik animatsiooni osakonna praegune praktika, kus õppemaksudest osakonda laekuv lisatulu kulutatakse koosseisuliste õppejõudude kõrgendatud palkadeks ja lisadotsendile ning arendustegevusteks, st tudengitele ei jää midagi.
Rektor Kivi keeldus korruptsiooniseaduse mõttes korruptsiooniohtliku olukorra tekitamisest koolis ja tööandja ning töövõtja jõudsid üheskoos kompromissile, et Pärn loobub osakonna juhatamisest, mis anti üle dotsent Ülo Pikkovile. See-eest said mõlemad Pärnad tööle tema alluvuses. Osalised sõlmisid lepingu kaheks aastaks, mis tähendab, et nad loobusid viieaastasest mandaadist vastastikusel kokkuleppel kahe aasta kasuks. Seetõttu tuli nüüd uuesti valimised korraldada. Arusaadavalt tekitas ilma konkursita oma abikaasa tööle surumine koolis paksu verd.
On veel üks seik, mis kahandas kolleegide usaldust Pärna vastu. Nimelt saatis ta kevadel oma üliõpilastele kirja, kus kutsus neid koos osakonnaga üle minema Balti Filmi- ja Meediakooli. Iseenesest võib animatsiooni õpetada kas kunstikoolis või filmikoolis, Eestis lihtsalt läks nii, et eriala avati EKAs. Aja jooksul on kunstiakadeemia ruumipuuduse tõttu TLÜ ja EKA rektorid arutanud, kas peaks olukorda muutma, kuid praegu kehtib kokkulepe, et me teemat enne 2018. aastat taas ei ava.
Ehkki tagantjärele tundub, et Pärna kiri oli pigem retooriline võte üliõpilasi oma guru eest barrikaadile üles kutsuda, leiti, et tegu on jämeda rikkumisega töölepingu lojaalsusnõude vastu. Käremeelsemad on seda ka reetmiseks nimetanud.
Suur kunstnik on loomingus vaba, samuti oma kooli tehes, kuid töötades ükskõik millises suuremas kõrgkoolis, peab suutma end sinna ära mahutada. Olnuks EKA oma uus, kogu kooli mahutav maja valmis, oleks ehk omavahel rohkem koostööd tehtud ja radikaalseid otsuseid poleks sündinudki.