/nginx/o/2016/06/07/5483973t1h6a93.jpg)
«Kaamelil on lihtsam nõelasilmast läbi pugeda kui naisel ÜRO peasekretäriks saada» – ütles üks Aasia diplomaat, kui 2006. aastal Läti president Vaira Vike-Freiberga edutult ÜRO peasekretäriks kandideeris, kirjutab Eesti Väitlusseltsi liige Iivika Kalden.
2016. aastal valitakse uus peasekretär. ÜRO sekretariaadi juhataja valimise protsessil ei ole palju reegleid: peasekretär valitakse 193-liikmelises assamblees 15-liikmelise julgeolekunõukogu soovitusel, seejuures võetaks arvesse geograafilist rotatsiooni ja välistatud on julgeolekunõukogu alaliste riikide (Hiina, Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, Venemaa) kandidaadid.
Erinevalt eelmistest valimistest on protsess läbipaistvam. Nimelt on tavapäraselt rangelt salastatud protseduur seekord osati avalik. Kandidaadid esitavad kandideerimisavalduse ja osalevad avalikel vestlustel, mille käigus neid otse küsitletakse. Avaliku protsessiga üritatakse muuta ÜRO läbipaistvamaks, parandada organisatsiooni mainet ja mõjutada julgeolekunõukogu, kellel on kandidaadi esitamisel vetoõigus. Esimesed mitteametlikud vestlused toimusid aprillis ning kandidaate küsitlesid liikmesriigid, mittetulundusühingud ja laiem üldsus, kellel oli võimalus oma küsimused esitada sotsiaalvõrgus. Järgmised vestlused leiavad aset juunis.
Sel aastal on ka teine iseärasus – peasekretäri kohale kandideerib enneolematult suur arv naisi ning ka meedias kajab väga valjusti arvamus, et järgmine peasekretär peab olema just naine. Mittetulundusühing Equality Now on isegi alustanud naiskandidaatide toetamise veebikampaaniat, millel on tänase seisuga juba üle 30 000 poolehoidja. Sarnaseid initsiatiive on teisigi. Samuti on avaldanud praegune ÜRO peasekretär Ban Ki-moon arvamust, et tema mantlipärija peaks olema vastassoost.
Siinjuures kerkib küsimus – miks on soolise võrdõiguslikkuse teema ÜROs nii oluliseks muutunud? Ja kui tähtis on, et järgmine peasekretär oleks tõesti naine?
Organisatsiooni 70 tegevusaasta vältel on peasekretäre olnud kokku kaheksa – Norrast, Rootsist, Myanmarist, Austriast, Peruust, Egiptusest, Ghanast ja viimane Lõuna-Koreast. Kõik neist on olnud mehed.
Soolise eelistamise vastased väidavad, et kandidaadi sugu pole esmatähtis, vaid lähtuda tuleb kandidaatide kogemustest ja visioonist ÜRO edasises arengus. Lugedes Equality Now arvamusi, on ka nemad nõus, et kõige tähtsam on kompetentse peasekretäri valimine, ent nende seisukoht on, et võrdsete kandidaatide puhul tuleb eelistada vähem esindatud sugu – see tähendab naist. Ollakse seisukohal, et meeste poolt domineeritud poliitilise kultuuri muutmiseks on oluline tugevaid naiskandidaate tähele panna ja neid toetada ning seda ka peasekretäri valimistel.
Varasematel valimistel pole liikmesriigid võtnud tõsiselt otsida pädevaid naiskandidaate, kandidaadid on olnud igal valimisaastal kas eranditult mehed või mõni üksik naine. Nii võib öelda, et võrdsed võimalused pole kokkuvõttes peasekretäride valimisprotsessis erilist rolli mänginud.
Sel aastal on aga olukord erinev. Praegusest üheteistkümnest avalikust ÜRO peasekretäri kandidaadist koguni viis on naised – endine Bulgaaria välisminister ja praegune UNESCO peadirektor Irina Bokova, endine Uus-Meremaa peaminister ja praegune ÜRO Arenguprogrammi tegevuste haldur Helen Clark, endine Moldova välis- ja integratsiooniminister ning praegune peaminister Natalia Gherman, endine Horvaatia välissuhete ja Euroopa asjade minister Vesna Pusić kui ka Argentina välisminister, endine ÜRO peasekretäri asetäitja ja sekretariaadi kabinetiülem Susana Malcorra.
Meeskandidaatideks on endine Portugali peaminister ja ÜRO pagulaste ülemvolinik António Guterres, endine Serbia välisminister ja ÜRO peaassamblee president Vuk Jeremić, endine Makedoonia välisminister ja ÜRO peaassamblee president Srgjan Kerim, endine Montenegro peaminister ja välisminister Igor Lukšić, endine Sloveenia ÜRO suursaadik, ÜRO peasekretäri abi poliitilistes küsimustes ja riigipea Danilo Türk, endine ELi eriesindaja Bosnias ja Hertsegoviinas ning praegune Slovakkia välisminister Miroslav Lajčák.
Teiseks argumendiks naiskandidaadi eelistamisel on, et ÜRO alusdokumendid sätestavad vajaduse edendada meeste ja naiste võrdõiguslikkust. ÜRO põhikirja preambul kutsub üles toetama meeste ja naiste võrdseid õigusi ja võimalusi; artikkel üks kordab seda põhimõtet, sidudes rahvusvahelise koostööinimõiguste ja põhivabadustega. Samuti kutsub julgeolekunõukogu resolutsioon 1325 (2000) liikmesriike üles kaasama naisi kõikidele ameti tasanditele riiklikes, piirkondlikes ja rahvusvahelistes organisatsioonides.
Vaatamata aluspõhimõtetele, on naised ÜRO sekretariaadis endiselt alaesindatud. Näiteks on ÜRO 44 eriesindajast vaid 7 naised. Sellise jaotuse põhjuseks on naiste vähene kaasatus otsustusprotsessides, mis tähendab, et meeste poolt domineeritud juhtimiskultuur kinnistab naiste vähesed võimalused organisatsioonis ja lõpptulemusena ei suudeta tagada ÜRO põhiväärtus – võrdsed võimalused.
Räägitud on sel teemal küll palju, ent sellise konkreetse teoga, nagu naise peasekretäriks valimine näitaks ÜRO pühendumist antud küsimusele. Sellele lisaks oleks naissoost peasekretäril kindlasti jõustav mõju, kuivõrd niiviisi näitaks ÜRO kuivõrd oluliseks peetakse naiste rolli organisatsioonis ja võrdsete võimaluste edendamist üldiselt.
Nagu eelnevalt mainitud, on ÜRO üheks mitteformaalseks kriteeriumiks peasekretäri valimistel geograafilise rotatsiooni põhimõtte järgimine. See tähendab, et eelistatakse regionaalgruppide kandidaate, kelle esindaja ei ole varem peasekretäri kohta hoidnud. Näiteks ei olnud 2006. aastal Vaira Vike-Freiberga tõsiseltvõetav kandidaat, kuna rotatsiooniga oleks pidanud järgmine peasekretär tulema Aasiast. Kõik teised (mees)kandidaadid olid tol aastal pärit just Aasiast. Oli liikmesriikide möödalaskmine, et ei otsitud sobivat naiskandidaati õigest regionaalgrupist.
Oletatakse, et rotatsiooni põhimõtet silmas pidades, saab järgmiseks peasekretäriks keegi Ida-Euroopast. Naissoost kandidaate selles grupis on praeguse seisuga kolm – Irina Bokova (Bulgaaria), Natalia Gherman (Moldova), Vesna Pusić (Horvaatia) ja mehi viis VukJeremić (Serbia), Srgjan Kerim (Makedoonia), Igor Lukšić (Montenegro), Danilo Türk (Sloveenia) ning Miroslav Lajčák (Slovakkia). Niisiis on nii võrdõiguslikkuse kui ka rotatsiooni põhimõtet silmas pidades võimalik ka sellest regionaalgrupist valida sobiv naissoost peasekretär. Ainsaks murekohaks on asjaolu, et pingete tõttu Ida-Ukrainas võib juhtuda, et Venemaaga ei jõuta samale nõule ja kandidaat ei valitagi Ida-Euroopast.
Kui Venemaaga ei saada kokkuleppele, siis on valikus veel Susana Malcorra (Argentina) Ladina-Ameerika ja Kariibi mere regionaalgrupist ning Helen Clark (Uus-Meremaa) Lääne-Euroopa ja teiste riikide regionaalgrupist. Ehkki Susana Malcorra on ÜROs pikka aega töötanud, räägib Helen Clarki kasuks, et ta on pärit Uus-Meremaalt. Ka Austraaliast ja Vaikse ookeani saartelt pole varem peasekretär tulnud.
Vaatamata kõigele sellele on veel üks variant, mida ei tohi välistada – et tulevane peasekretär on siiski pärit Lääne-Euroopast. Euroopa praegust rändekriisi silmas pidades on tõsiseltvõetavaks kandidaadiks António Guterres (Portugal), kellel on kümneaastane kogemus ÜRO pagulaste ülemvolinikuna.
Kokkuvõtvalt märkides – praeguse seisuga on sobivaid kandidaate peasekretäri kohale nii mehi kui naisi. Vaadates meediakajastust ja avalikkuse initsiatiive naissoost kandidaatide toetamisel, on võimalus, et leitakse kõikidele osapooltele sobiv naiskandidaat väga suur. Viimasele annab aluse ka ÜRO püüe aegunud organisatsioonisiseseid otsustusprotsesse reformida ja läbipaistvamaks muuta ning sätestatud aluspõhimõtete järgi tegutseda.
Kindlasti oleks naissoost peasekretäri valimine oluline ka üldiselt naiste jõustamise eesmärgil. Loogika ütleb, et nüüd on lõpuks võimalik andekal naisel ÜRO etteotsa astuda. Ent kindlasti võib julgeolekunõukogul veel mõni üllatus varuks olla.