P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jevgeni Kisseljov: Venemaa laetud relv, millega pidevalt hullatakse, teeb varem või hiljem pauku

Jevgeni Kisseljov
, vene ajakirjanik
Jevgeni Kisseljov: Venemaa laetud relv, millega pidevalt hullatakse, teeb varem või hiljem pauku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 27
Jevgeni Kisseljov
Jevgeni Kisseljov Foto: Mihkel Maripuu

Kõige järgi otsustades kaalub Kreml tõemeeli sõjalise konflikti stsenaariumeid Läänega ja suure tõenäosusega võib see konflikt puhkeda Baltimaades, kirjutab vene ajakirjanik Jevgeni Kisseljov Ehho Moskvõ blogis.

Tulin sellele äärmiselt murettekitavale järeldusele pärast mitut ilmset ohusignaali, mis on sõna otseses mõttes viimastel päevadel saabunud.

Eelkõige pean silmas Föderatsiooninõukogu esimehe Valentina Matvijenko hiljutist karmi avaldust. Venemaa, ütles Matvijenko, ei kavatse rahus pealt vaadata venelaste rõhumist mitmes endises liiduvabariigis ja asub oma kaasmaalaste kaitsele välismaal. Matvijenko nimetas Lätit, Eestit, Ukrainat ja - mõneti ootamatult – Valgevenet.

Samuti andis ta mõista, et omaaegse Nõukogude Liidu ruumis on teisigi riike, kus tuleb etnilisi venelasi kaitsta - sellest veidi allpool.

Võetakse kasutusele teised meetodid

Lühidalt, selgub, et varem vaatas Venemaa sellele rõhumisele rahulikult, ent nüüd kõik muutub ja Venemaa asub kaitsma venelasi isegi kaugel oma piiridest. Kui meenutada, et Baltimaades tegi Kreml seda juba ammu, mitmete aastate jooksul - poliitiliste ja propagandistlike meetoditega, jääb üle eeldada, et nüüd võetakse kasutusele teised meetodid. Jõu-omad. Nagu Krimmis.

Ei saa jätta meenutamata, et relvastatud tegevuse ettekäändeks Krimmi anastamisel oli just nimelt sealseid etnilisi venelasi justkui ähvardanud oht - nimelt sellega õigustas Putin esialgu oma samme.

Tunnistame endale ausalt: ehkki Valentina Matvijenko on presidendi ja peaministri järel formaalselt kolmas isik riigis - juhtides organit, mis konstitutsiooni järgi annab presidendile loa sõjaliseks tegevuseks väljaspool Vene riigipiire, mis viimasel ajal on kahel korral aset leidnud: Krimmi annekteerimisel ja Vene vägede tegevuse eel Süürias -, ei ole ta iseseisev poliitiline figuur ja antud juhul ta ilmselgelt sõnastab Putini ja tolle lähikonna plaane.

Sellele lisaks kordasid Kremli-meelsed propagandistid ja kõikvõimalikud «Vene kevade» jüngrid üksteise võidu: kui Vene sõjaväelased poleks võtnud Krimmi oma kontrolli alla, oleks seal juba kahe nädala pärast olnud NATO väed.

Ei saa jätta meenutamata, et esmakordselt oma elus kuulsin midagi sarnast 1968. aastal pärast Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse tungimist. Hiljem kuulsin sarnast argumentatsiooni - «kui mitte meie, oleks siin juba ameeriklased» - 1979. aastal Afganistanis, kui Nõukogude Liit viis sinna oma «piiratud väekontingendi» ja ühtlasi likvideeriti Nõukogude väed kutsunud president Amini, kes kuulutati tagantjärele CIA agendiks.

NATO õppused

Ka praegu kuulutab Foderatsiooninõukogu esimehe asetäitja kaitse- ja julgeolekuküsimustes Franz Klintševitš, üks tuntud Moskva pistrikest, et NATO justkui valmistaks platsdarmi Venemaa pihta sõjalise löögi andmiseks. Ja see on veel üks ärevaks tegev signaal: tundub, et on alustatud propagandistliku kahuritulega, mis peab teed rajama Vene Föderatsiooni sõjaväelaste ja eriteenistuste «preventiivsele» hübriid-erioperatsioonile.

Tõsi, praegu toimuvad Lätis NATO sõjaväeõppused, mille eesmärki keegi ei varja - allianss harjutab eri väeliikide koostööd võimaliku Vene agressiooni puhuks. Sealjuures on neil õppustel kaasatud vägede ja tehnika kogus täiesti võrreldamatu väegrupeeringu jõududega, mis paikneb ulatuslikult Venemaa territooriumil Läti piiri vahetus läheduses.

Nagu teatas ajakirjanikele Läti kaitseväe juhataja Raimonds Graube, osaleb analoogsetel Vene õppustel kolmkümmend tuhat kuni viiskümmend tuhat sõjaväelast. Vene lennuväebaasis Ostrovis, mis asub 26 kilomeetri kaugusel Läti piirist, baseerub Graube sõnul 70 kuni 80 helikopterit. Kõige tipuks, tuletas kõrge Läti sõjaväejuht meelde, on Läti piiri vahetusse lähedusse paigaldatud Iskander-tüüpi raketid.

Needsamad, millest ühe tõttu algab palju kära tekitanud filmis «Kolmas maailmasõda: komandopunktis», mida näidati tänavu veebruaris, Venemaa ja NATO vahel Euroopa põhjaosas lokaalne tuumakonflikt.

Kusjuures konflikt lahvatab filmi loojate versiooni järgi just nimelt venemeelsete separatistlike jõudude ülestõusmise tulemusena Daugavpilsis, mida kruvitakse järjekindlalt üles Krimmile ja Donbassile sarnase stsenaariumi järgi - selle vahega, et kõne all on hübriidsõda, mida «sõbralikud rohemehikesed», «vabatahtlikud-puhkuselolijad», «rahvaarmeelased» peavad NATO liikmesriigi territooriumil. Üle NATO liikmesriigi piiri tulevad «humanitaarkonvoid». 

Komandöri «apsakas» viib tuumalöögini?

Konflikti harjal hävitab Vene taktikaline tuumalaeng Läänemerel kaks sõjalaeva - USA ja Suurbritannia oma.

Kusjuures Kreml asub kohe vabandama - viidates sellele, et komandör, kes andis käsu raketi väljalaskmiseks, ületas võimupiire ja saab karistuse. Lühidalt: tegijal juhtub.

Pean lisama, et kaua enne filmi linastumist kuulsin Lääne diplomaatidelt korduvalt just seda versiooni; et Kreml püüab sõjalise konflikti korral NATOga tõenäoliselt kasutada hirmutamistaktikat - kasutades ühekordselt taktikalist tuumarelva, mis tekitab minimaalse kahju, ja see intsident kirjutatakse kohe mingi segipööranud kindrali arvele.

Selle sammuga on Lääne ees saatanlik valik: ignoreerida Moskva ettekäändeid ja anda neimav vastulöök - ühes perspektiiviga, et konflikt eskaleerub Kolmandaks maailmasõjaks, või taganedes kohustusest, mida näeb ette NATO kollektiivse kaitse 5. punkt, taanduda ja anda liitlased lõhki rebida. Mis kahtlemata ähvardaks ka Põhja-Atlandi blokki ennast lõpuga.

Tundub, et Kremlis vaadati BBC filmi tähelepanelikult ja täna, kuulutades, et ei kavatseta enam taluda venelaste õiguste rikkumist Lätis ja Eestis, öeldakse Läänele: tänud etteütlemise eest, nüüd teame, kuidas peab tegutsema.

Samas on kõige murettekitavam signaal, mis viimasel ajal on kostnud, kuulus episood, millest andsid teada mitmed Vene meediakanalid, kui Putin ise astus välispoliitika prioriteetide teemal majandusnõukogu presiidiumi istungil poleemikasse oma peamise õukondliku liberaali Aleksei Kudriniga.

Putin lubas kaitsta Venemaa sõltumatust

Meenutan. Kudrin kutsus oma sõnavõtus Putinit vähendama geopoliitilist pinget, loobuma vastasseisust Euroopa ja USAga, kuna Venemaa pole tehnilise mahajäämuse tingimustes ja Lääne investeeringute puudumisel võimeline mingitekski tõsisteks muutusteks majanduse parendamisel.

Putin andis oma vastuses mõista, et kunagi ei hakata «suveräänsusega kauplema» ja vabandama konfliktide eest, mida tema pole alustanud. Putin lubas ka kaitsta Venemaa sõltumatust - tähelepanu! - oma elupäevade lõpuni, mis juba iseenesest on väga kõnekas.

Diagnoos on halb. Putin elab oma ambitsioonide ja foobiate, väljamõeldud maailmapildi vangis, kus vaenlased aina ohustavad Venemaa sõltumatust ning suveräänsust ja üldse: «Lääs alustas esimesena!» Putin arutleb siinkohal nagu lihtsakoeline Vene poliitikavaatleja, kelle ajud on Kremli propaganda poolt põhjalikult läbipestud, ja hakkab isegi siiralt uskuma, et kvaliteetse proviandi puudus poelettidel ja võimatus sõita Türgi ja Egiptuse kuurortidesse on... vaenuliku Lääne salasepitsuste tulemus.

Mis peamine - mitte vaid see episood, vaid peaaegu kõik arutelud selle üle, kuidas viia Venemaa majandus välja pikaleveninud kriisist, jäävad toppama ühte punkti - putinliku režiimi püüdlusele hoida iga hinnaga võimu. Kõik tõsised reformid on poliitilise liberaliseerimiseta mõeldamatud. Seda mõistetakse Kremlis suurepäraselt. Alustades reforme, kaotad paratamatult võimu või, vähemalt, oled sunnitud seda jagama.

Ainus alternatiiv on keerata kinni kruvid, karmistada politseivõtteid, võtta vastu uusi repressiivseid seadusandlikke akte, karmistada veelgi võitlust opositsiooniga, hävitada viimased sõltumatud meediakanalid, tugevdada tsensuuri, kiusata taga teisitimõtlejaid ja nii edasi. Ja teha seda kõike välise ohu ees koondumise lipu all.

Eksootilisemad stsenaariumid

Selle tulemusena saab sõjaline vastasseis Läänega üha reaalsemaks. Ja seda kõige tõenäolisemalt Baltikumis.

Ent võivad realiseeruda ka eksootilisemad stsenaariumid, mida ei tasu kategooriliselt kõrvale heita. Seda enam, nagu eelpool sai öeldud, et Valentina Matvijenko vihjas, nagu oleks endise Nõukogude Liidu ruumis ka teisi maid, kus võib tekkida vajadus etnilisi venelasi kaitsta.

Mõelgem, millele ta vihjab? Leian, et eelkõige Kasahstanile, kus on olukord viimasel ajal destabiliseerunud.

Almatõs toimusid pärast 20. maid Kasahstani kogu Nõukogude-järgse aja suurimad opositsiooni meeleavaldused (absoluutarvudes mitte nii muljet avaldavad, ent iga algus on raske, nagu öeldakse). Kohe seejärel toimusid rahutused Aktöbes, mis oleks justkui islamiradikaalidest inspireeritud. See on täiesti Vene piiri lähedal. Ideaalne ettekääne asuda kiiruga venelasi kaitsma - ei tea kust välja ilmunud islamiradikaalide eest. Aga võib-olla kasahhi päritolu «värviliste revolutsionääride» eest.

Veel on huvitav asjaolu, et Matvijenko mainis oma avalduses Valgevenet. Ehkki Nazarbajevit on raske russofoobias süüdistada, ehitab ta siiski Kasahstani rahvusriiki - ehitab, kuidas oskab. Sellise ehitamise käigus võivad venekeelsetel inimestel tekkida probleemid. Või vähemalt kaebused. Ent süüdistada Valgevene võime etniliste venelaste rõhumises tundub üldse täieliku absurdina.

Kui poleks ühte asjaolu. Nii Lukašenka kui Nazarbajev väljendavad üha sagedamini ettevaatlikult, ent üpriski ühemõtteliselt rahulolematust seoses Tolliliidu ja teiste Venemaaga seotud «integratsiooniprojektidega», seisavad viisakalt, ent kindlalt vastu Moskva katsetele luua nende projektide raames rahvusteülesed organid, ei tunnista Krimmi Venemaa osana, ei toeta Moskva seisukohti teisteski Ukrainat puudutavates küsimustes.

Vaat siin tekib tahtmatult küsimus: kas Kremlis pole tekkinud kiusatust luua Valgevenes ja Kasahstanis venelaste kaitsmise lipu all rida tõsiseid probleeme Nazarbajevile ja Lukašenkale, tuletada mõlemale meelde, kes on Nõukogude Liidu järgses ruumis peremees ja mis võib juhtuda tõrksate liidritega, kes leiavad, et võivad teha kõike, mida heaks arvavad

Seda enam, et Venemaa sekkumine kauges Kasahstanis või «Euroopa viimse diktaatori» pärusmaal (tegelikkuses eelviimase - Putin on ju mingist hetkest vingem) ei kutsu esile nii valulikku reaktsiooni, kui sõjaline avantüür Baltikumis.

Igal juhul suhtuksin kogu tõsidusega vilunud Ukraina poliitiku ja kogenud diplomaadi Roman Bezsmertnõi hoiatusse, kes on teeninud suursaadikuna Valgevenes, aga viimase ajani oli ametis Minski lepingute jõustamisega. Mõned päevad tagasi esines ta hoiatusega: Venemaa asus realiseerima «Donbassi stsenaariumit» Valgevenes ja Kasahstanis, kus samuti koidab «rahva(pseudo)vabariikide» loomine.

Karm reaalsus Baltikumis

Ent see on, kordan, eksootiline stsenaarium. Ent väljakutsed Läti ja Eesti julgeolekule (vähemal määral Leedu omale - Leedus, kus elab väga väike protsent etnilisi venelasi, on rahvustevahelised suhted silutud, ehkki Vilniuse julge ja otsustav poliitiline kurss kutsub Kremlis esile eelkõige vihkamist) on karm reaalsus.

Muuseas, kuulus briti ajakirjanik Edward Lucas, kes vaat et esimesena kõneles putinistlikust režiimist lähtuvast julgeolekuohust Läänele, leiab: Venemaa peamine eesmärk seisneb oma tahtmise saavutamises täiemahulise sõjata. «Kui sul õnnestub vastane segadusse ajada, jätta ta ilma sõpradest ja murda tema tahe, pole sõdida vaja.»

Edward Lucas arvab, et täna on Läänele märksa suurem oht Vene eriteenistuste õõnestustegevus Euroopas. Viidates autoriteetse Briti-päritolu luurespetsialisti Mark Galeotti arvamusele, kirjutab ta, et kuni Lääne luure tegeleb rutiinse infokogumisega, organiseerivad Vene omad mõrvasid, šantaaže, vajalike inimeste äraostmist, aga samuti õõnestavaid propagandaaktsioone.

Selliste «aktiivmeetmete» eesmärgid on Euroopa valitsuste kukutamine ja destabiliseerimine, operatsioonid, mis toetavad Vene majandushuve ja rünnakud Kremli poliitiliste vastaste vastu. Lääneriigid alles hakkavad seda aduma, sealhulgas Vene luure kummalist põimumist kuritegevuse, äri ja propagandaga.

Ja siiski, kogu austuse juures Edward Lucase analüütiliste võimete ja teadmiste vastu, millega on olnud au tutvuda veel tema töö ajal mõjuka ajakirja Economist Moskva korrespondendina, ei pisendaks ma Putini režiimist lähtuvat sõjalist ohtu.

Varem või hiljem teeb relv pauku

Rangelt doseeritud relvatärin, mis algselt oli määratud erandkorras vaid mõnele Euroopa nõrganärvilisele liidrile, muutub järk-järgult harjumuseks ega tarvitse heaga lõppeda. Laetud relv, millega pidevalt hullatakse, teeb varem või hiljem pauku.

Te ei usu? Ent ometi inimesed, kes ei evi mingitki suhet võitu, pole eluski nuusutanud vere lehka ega püssirohtu, kiitlevad mitmes aasta järjest võidu tähistamise ajal hitlerliku Saksamaa üle enesekindlalt: «Võime korrata!»

Kiitlevad, kiitlevad ja ühel kaunil hetkel võivad seda lõplikult uskumagi jääda.

Oh, kuidas see meenutab 1930. aastate lõppu! Kui homme on sõda, kui homme algab sõjakäik, on soomus tugev ja meie tankid kiired, kui meid saadab lahingusse seltsimees Stalin, me ka võõral maal vähe verd valades vaenlase puruks lööme - võimsa löögiga!

Sellele järgnes 1941. aasta katastroof. Tahate seda korrata?

Tõlkinud Teet Korsten

Märksõnad
Tagasi üles