/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Minu elu Eestis kubiseb positiivsetest kogemustest. Nendega harjub kiiresti ära, kõik positiivne tundub peagi juba enesestmõistetav. Küll aga jätavad negatiivsed kogemused pikaks ajaks halva maitse suhu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Jah, muidugi, Tallinna majade pudenevad fassaadid, katkised teed ja umbrohuga üle külvatud tänavad on saanud minu jaoks juba lahutamatuks ümbritseva keskkonna osaks, mis illustreerib Keskerakonna võimu all oleva linnavalitsuse ebaperemehelikkust. Enam ei jõua selliste vaatepiltide pärast erutudagi. Aga korralagedus, mida ehitusorganisatsioonid on tekitanud otse vanalinna südames Viru värava juures, tekitas siiski uue meelepahapuhangu.
Ma saan kõigest aru: venivaid töid saab selgitada rahastamise venimisega, ehitusmaterjalide hankimise tõrgetega, tööliste madala palgaga. Aga kuskil peaks ju ometi olema ka uhkusetunne enda linna pärast ja vastutustunne oma töö eest!
3. juuni, turismihooaja kõrgaeg. Valus ja kibe on näha, kuidas Soomest, Saksamaalt, Venemaalt, Hiinast, Suurbritanniast, Jaapanist Tallinnasse külla saabunud inimesed koperdavad kivihunnikute ja aukude vahel Raekoja platsi poole. Kas tõesti ei osatud tööde algust plaanides arvestada turismihooajaga? Kas tõesti on nii ilmvõimatu mõista, et sellised tööd peaks valmis olema maiks? Kas tõesti ei ole linnavalitsuse akendest näha seda korralagedust?
Kuu aja eest käisin vanalinnas asju ajamas ja peatusin, et jälgida tööde käiku. Viru värava juures seisis kaks traktorit ja viis inimest. Traktorid puhkasid, inimesed samamoodi. Siis haarasid kaks inimest metalltara ja tõstsid selle meetrijagu paremale. Seejärel seisid ja vaatasid oma kätetööd. Kaks teist töölist haarasid sellesama metalltara ja tõstsid kaks meetrit vasakule. Pärast seda ränka pingutust algas suitsupaus.
Kui töö tellijad ja teostajad tõepoolest hooliksid linna mainest, keeks objektil töö ööd ja päevad läbi. Kuid reede õhtul tehtud fotode järgi otsustades vastutavad isikud lihtsalt sülitavad Tallinna mainele: mingit tööd sel ajal Viru värava juures üldse ei tehtud. Küllap Tallinnas ja arenenud e-riigis lihtsalt ei teata, mida tähendab hoogtöö, mida kujutavad endast töösaavutused ja kangelaslik, ennastsalgav töö. Võib-olla keelavad Eesti ametiühingud niisuguse kangelaslikkuse ära.
Selle puudumisest leiab märke mujalgi. Võtame näiteks Majaka tänava. Ma sõidan juba kolmandat kuud sel tänaval trammiga ja näen, kuidas käivad seal teetööd. Kell on kaheksa hommikul. Tänaval on 15 ühikut tehnikat ja 27 ehitajat. Töötavad kaks ekskavaatorit ja 3 inimest. Olgu, ehk ei ole vahetuse algus veel kätte jõudnud. Tulen spetsiaalselt Majaka tänavale tagasi kell 10. Tänaval on 15 ühikut tehnikat ja 29 ehitajat. Töötavad 2 ekskavaatorit ja 1 traktor, samuti 4 inimest. Üks inimene näiteks istub augus ja valab torusid isoleerseguga üle. Kolm inimest seisavad augu serval ja jälgivad tööprotsessi. Veel üks inimene lihvib äärekivi, teda jälgib kaks inimest.
Ma saan muidugi aru, et paljudele meeldib jälgida, kuidas teine inimene töötab, aga tekib siiski küsimus: kas need «vaatlejad» saavad palka teetöölistena või vaatlejatena? Aga mis peamine: nüüd on täiesti selge, miks Majaka tänavat nii kaua remonditakse - töid teostav ehitusettevõte on võtnud oma tööpoliitikas eeskuju antiiksest Roomast, mille kodanikud nõudsid leiba ja tsirkust. Selles tellijate ja teostajate suhete süsteemis e-riigile kohta ei ole. Samuti ei huvita kedagi ümberkaudsete majade elanike huvid, kes on sattunud «ehitusgladiaatorite» ja teepinna heitluse keskmesse ning peavad pikka aega sisse hingama sellest heitlusest kerkivat tolmu ja lehka.
Olgu peale, ehitustööd on valdkond, kus domineerib füüsiline pingutus ja pole palju ruumi digitaalsele tehnoloogiale. Kuid üllatused võivad ees oodata ka panganduses, mille puhul kõrgtehnoloogia on ju kogu finantssüsteemi sisu ja tuum.
Ma olen Nordea panga klient ja pöördusin nende poole väikese laenu saamiseks. Laenu oli kiiresti tarvis (sõber vajas hädasti abi), mistõttu palusin otsuse edastada e-postiga. Ootasin üle kuu, enne kui pöördusin uuesti panga poole ja sain üllatusega teada, et otsus oli langetatud juba kahe nädala eest, aga mulle polnud sellest keegi teada andnud! Imelugu! Neiukesel pangas oleks vaja ainult korraks näppu liigutada, et vajalik teave mulle postkasti jõuaks. Aga sõrm, see pole mingi mikroskeem, seda organit juhib inimaju, mitte arvuti. Ja nii ongi e-riik inimpsüühika pantvangis ja jääb võitluses inimmõistusega selgelt alla.
Veel enam on mind hämmastanud Swedbanki tegevus. Ma astusin selle igati auväärse asutuse kontorisse sisse Lasnamäe kaubanduskeskuses, kus mind jahmatas kohe asjaolu, et seal puudub elektrooniline järjekorra registreerimine. Neiu ja noormees kirjutasid sissepääsu juures klientide nimed paberile, siis aga uurisid hoolikalt ootajate nägusid, et hüüda välja kellegi nimi ja suunata ta vajaliku aknakese juurde.
Uudishimu ei andnud rahu ning ma astusin neiu juurde, et pärida, kuidas ta suudab kliendid meeles pidada: saalis oli oma paarkümmend inimest, kõigil oma mured ja vajadused. Neiu selgitas, et teeb paberile selleks spetsiaalseid märkmeid. Ehk joonistab kliendid üles? Vabanes siis mulle vajalik töötaja ja ma ootasin kutset.
Neiu igavles klaasi taga, põrnitses oma küüsi. Tal ei olnud sidevõimalust administraatoriga ega saanud talle teatada, et on vabanenud, samas üle saali karjumist ei pidanud ka nähtavasti heaks tooniks. Alles nii viie minuti pärast klõpsatas administraatori peas kokku see ühendus, mis seostas minu visuaalse kuju paberile kantud märke ja mulle vajaliku aknakesega. Neiu tõttas minu juurde ja andis rõõmsalt teada, et võin minna oma asju ajama. Seda ma tegingi, igati edukalt. Aga peas klimberdas aina küsimus: kas Swedbank ei usalda siis elektroonikat või hoopis üritab iga hinna eest luua uusi töökohti administraatoritele?
Swedbank olevat selle süsteemi kasutusele võtnud aasta alguses veendumuses, et klientidele meeldib rohkem suhelda elavate administraatoritega. Ainult et nad peaksid siis oma valikutes hoolsamad olemas, sest sissepääsu juures olnud noormees meenutas rohkem mõnda kriminaalsarja kangelast, mitte aga pangateenindajat. Administraatorite arulage sagimine jättis mulle päris masendava mulje, nii et sellele uuele süsteemile ei saa ma küll hindeks enamat kui kahte panna.
Läksin kord uhket nime Iluakadeemia kandvasse juuksurikooli ja palusin veidi soengut kohendada. Tulemus oli varasemast palju hullem. Pöördusin sealse õpetaja poole küsimusega, mismoodi nad üldse tulevasi juuksureid välja õpetavad. Mulle vastati, et õppeasutuses kasutatakse kõige eesrindlikumaid meetodeid, soenguid modelleeritakse lausa arvutis.
Seejärel palusin luba suhelda õpilastega ja küsisin neidude käest, mida nad peavad kliendi puhul kõige tähtsamaks: juuste värvi ja pikkust, näo kuju või veel midagi. Peaaegu kõik vastasid, et kliendi juures on kõige tähtsam asi juuksed. Ainult üks neiu ütles, et kõige tähtsam on klient ise, mitte tema juuksed. Vaat sellest neiust sirgub tõeline meister, sest tema tahab teha kauniks tegeliku, elava inimese, mitte ainult virtuaalse kuju. Ent niisuguseid neidusid on Eestis hirmus vähe.
E-riik on tore asi, õige asi, see on Eesti tuleviku pant. Kuid seni, kuni elektroonika kvaliteet ületab inimkapitali kvaliteeti, püsib Eesti e-riik ohutsoonis. Isegi kõige täiuslikum tehnika ei suuda üle saada ebatäiuslikust inimesest.
Ma palun, et seda lugu ei võetaks vanainimese turtsumisena: ma tahtsin lihtsalt tegutseda nagu korralik internetitroll ja anda lugejatele võimaluse öelda kommentaarides välja kõik see paha ja negatiivne, mis on nende hinge kogunenud ja takistab neil täisväärtuslikult edasi elada. Ärge häbenege, andke aga tulla! Ja vabanegu teie hing siis sellest taagast!
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.