Vene reformaatorist tsaar Aleksandr II üritas 19. sajandi keskpaiku juurutada Venemaal angloameerika õigusruumist pärinevat vandemeeste kohut, mida toona peeti paljudes maailma riikides ideaalseks kohtupidamise korralduseks. Venemaal loobuti sellest siiski peatselt, pärast seda kui isepäised vandemehed mõistsid õigeks naise, kes oli revolvrist tulistanud ja haavanud Peterburi kuberneri, kes oli julmalt ümber käinud poliitvangidega. Naise süü oli ilmne, kuid vandekohus otsustas teisiti, leides, et see oli jõhkrale kubernerile õiglane karistus.

Käesolevate Eesti presidendi valimiste ajal on valijameeste kogu käitumist meedias korduvalt kirjeldatud millegi ettearvamatuna ja ennustamatuna. Selle poolest sarnanevat  valijamehed 19. sajandi isepäiste Vene vandekohtunikega, kes ootamatult otsustasid tsaari isevalitsusele hambad piltlikult öeldes säärde lüüa.

Ka Eestis on käimas haldusreform, mille oodatavate tulemuste ning käiguga kahtlemata kõik omavalitsustegelased rahul pole. Mitut omavalitsust, kes saadavad oma esindajad septembris valimiskogusse – kui president riigikogus valimata peaks jääma –, juba 2021. aasta presidendivalimisteks ei eksisteeri.

Valijameeste ja nende eelistuste ettearvamatusest näivad tunnistust andvat ka 2001. aasta presidendivalimiste tulemused. Valimistele läks favoriidina vastu riigikogu esimees Toomas Savi, kuid eelkõige osava lobitöö tulemusel kolis sama aasta oktoobris Kadrioru lossi hoopis toonase Rahvaliidu kandidaat Arnold Rüütel.

Tänases Postimehes ilmub potentsiaalsete valijameeste hulgas tehtud küsitlus, mille põhjal võib järeldada, et suurüllatusi sügisesest valimiskogust oodata tõenäoliselt pole ning omavalitsustegelaste eelistus näib langevat kolmele põhilisele kandidaadile: välisminister Marina Kaljurannale, veteranpoliitik Siim Kallasele ja vandeadvokaat Allar Jõksile.

Kunagisest Rahvaliidust sirgunud EKRE esimehel Mart Helmel ja teistel võimalike mustade hobustena valimiskogus üles astuvatel kandidaatidel näib olevat äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu korrata 2001. aasta mõneti üllatuslikku tulemust.

Küsitlusest on väga hästi näha seegi, et mingi isepäisuse moment siiski eksisteerib, mis iseenesest pole paha. Nimelt võib järjekordselt konstateerida fakti, et poliitilised erakonnad ei kontrolli oma realiikmeid ning kui homme koguneks valimiskogu Eestile presidenti valima, siis paljud ei toetaks oma erakonna kandidaate. See näitab, et valijamehed lähtuvad eelkõige oma ausatest, isiklikest veendumustest ning mõnikord tekkiv mulje valimiskogust kui manipuleeritavast instrumendist mõnede poliitikute kätes on ekslik.