Peeter Kreitzberg.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Konkurents kõrghariduse valdkonnas on tihenenud kogu maailmas. Edu saavutavad need ülikoolid, kes end ühiskonnaga paremini sidustavad.  Ülikool on laias laastus kaotanud oma sajanditepikkuse identiteedi, oma võimu, oma monopoolsuse teadmiste tootmisel, edastamisel ja kontrollimisel.


Ülikoolid on liitunud kutseõppeasutustega, liitunud omavahel ja äriettevõtetega. Nad ei suuda enam elada isolatsioonis. Avalik-õiguslik ülikool peab esindama avalikku huvi. Selleks et vähendada muljet kuratooriumi kallaletungist Tartu Ülikoolile, tsiteerin rektor Karise etteastet Tartu Ülikooli nõukogu istungilt 4. juulil  2010, kus toetati uut suunda Tartu Ülikooli juhtimisele.

«Eestis ei ole täna leitud kõige parem tasakaal  ülikoolide ja avalike huvide vahel… Praegune otsustuskogu (st senine Tartu Ülikooli nõukogu) on kõige paremas kvaliteedis, kuid sellesse otsustuskogusse on sisse kirjutatud lokaalsed, institutsionaalsed ja personaalsed huvid. Otsustuskogu funktsioon on olla sillaks ülikooli ja riigi vahel.» Ja tõesti, minu enda minevikku jäänud professorikogemused Tartu Ülikoolist panevad mind öelduga nõustuma.

Millega siis Tartu Ülikooli nõukogu pärast pikki vaidlusi välja tuli? Kõige tähtsam – anda ülikooli välistele esindajatele otsustusõigus ülikooli puudutavate strateegiliste ostuste langetamisel.
Senisel kuratooriumil oli vaid nõuandev funktsioon. Seda teed on läinud paljud maailma juhtivad ülikoolid, kes kõik tunnevad vajadust end paremini sidestada ühiskonna vajadustega ja püsida üha tihenevas konkurentsis. Ikka ja jälle kajas Tartu Ülikooli nõukogu koosolekul kahtlus väliste otsustajate kompetentsuses ja usaldusväärsuses.  

Nagu poleks nad nende oma vilistlased. Jutt ülikooli piiramatust autonoomiast pole kusagil tõsiseltvõetav. Autonoomia tähendab osalist iseseisvust. Mõned esitavad autonoomiat tegelikult ülikooli suveräänsusena teha mida iganes ülikooli enda huvides, üritades tõrjuda igasuguse välise sekkumise. Paraku ei ole see võimalik. Eelarve teeb valitsus ja kinnitab riigikogu, kus jällegi on suuresti ülikooli enda vilistlased.

Viimaste aastate arengud ülikoolides on seotud autonoomia suurendamisega, st valitsused on jätnud üha rohkem asju ülikoolide endi otsustada, kuid samas on püütud suurendada ülikoolide vastutust enda langetatud otsuste eest.

Suurendada autonoomiat  ilma vastutuse kasvuta olukorras, kus kasutatakse väga suurt eelarveraha, pole millegagi põhjendatav. Tasakaalustava mehhanismina nähaksegi otsustusõigust ülikoolivälistele esindajatele, kes esindaksid avalikku huvi ülikooli strateegiliste küsimuste üle otsustamisel.

On riike, kus ülikoolivälised esindajad on nõukogu koosseisus, ja neid, kus ülikooli juhitakse kahekojalises süsteemis – nii nagu on kavandatud riigikogus menetletavas Tartu Ülikooli seaduses. Ülikooli kõrgemaks juhtorganiks oleks nõukogu, kuhu kuulub kuus välisliiget ja viis ülikooli esindajat.

Sellised nõukogud vastutavad enamasti pikaajaliste strateegiliste otsuste eest, nagu põhikirja kinnitamine, strateegiliste arenguplaanide kinnitamine, rektori ja tema asetäitjate valimine, eelarve kinnitamine. Akadeemiliste küsimuste eest, nagu õppekavade kinnitamine, kraadide omistamine, kaadriküsimused, vastutab senat.

Samas käib kahe juhtiva kogu vahel tihe vastastikune koostöö. Hirm uue loodava nõukogu ees pole minu arust millegagi põhjendatav. Mulle meeldis väga ühe Tartu Ülikooli nõukogu liikme seisukoht, kes ütles, et ülikool on suur ja tugev – miks peab ta välisliikmeid kartma? Teatud küsimusi on mõttekas käsitleda rohkem ühiskonnaga koos, teatud küsimusi vähem.

Vaatamata suurtele vaidlustele praeguse nõukogu sees, on Tartu Ülikool asunud toetama kahekojalist juhtimissüsteemi. Ja see ongi põhiline, millega ühineb ka kuratoorium. Samas on kuratooriumi ja nõukogu põhimõtteliselt eri arvamusel selles, milliseid funktsioone võiks täita uus loodav nõukogu ja milliseid uus loodav senat.

Tartu Ülikooli nõukogu  ja teaduskondade dekaanid oma äsja saabunud kirjas toetavad, et  rektori valimisel saaks osaleda nii ülikooli töötajad kui nõukogu ülikoolivälised liikmed. Kuratoorium pooldab, et rektori valiks vähemalt kaheksa häälega nõukogu, mis oleks andnud jämeda otsa ülikoolivälistele nõukogu liikmetele, kuid samas poleks olnud rektorit võimalik valida ilma kahe ülikooli esindaja toetuseta.

Motiiv oli tuua rektor välja sisemiste huvide meelevallast. Samas ei näe ma riigikogu liikmena mingit probleemi toetamaks dekaanide seisukohta, sest sel juhul oleks tagatud rektori roll akadeemilise liidrina. On vaid üks dekaanide ettepanek, mis tekitab probleeme. Kes kinnitab Tartu Ülikooli põhikirja, mis ju suuresti määrab ülikooli toimimise? Kui selle kinnitab nõukogu ja samas jääb senatil vetoõigus, siis ei saa nõukogu olla kuidagi kõrgem juhtorgan ülikoolile.

Samas ei kujuta ma kuidagi ette, et võiks tekkida sisuline konflikt kahe kogu vahel, kui nad võtavad tõsiselt mõtet, et Tartu Ülikool ei tööta ainult iseendale, vaid kogu ühiskonnale. Jutud poliitilisest sekkumisest Tartu Ülikooli juhtimisse on foobia. Siis peaks ju sama küsimuse püstitama mitmete Tartu Ülikooli praeguse nõukogu liikmete suhtes, kes on poliitikaga otseselt seotud.

Kultuurikomisjon on täiesti avatult menetlenud palju keerulisemaid seadusi kui Tartu Ülikooli puudutav. Põhikooli ja gümnaasiumi seadusele laekus üle 600 muudatusettepaneku nii koolidelt, organisatsioonidelt kui üksikisikutelt. Kultuurikomisjon on olnud avatud kõigile arvamuste esitajatele.

Kui ettepanek sobib, on kultuurikomisjon valmis enda nimel selle ametlikult esitama. Sageli tuleb väljastpoolt riigikogu häid ettepanekuid, mis ületavad esitajate «pädevust». Oleks tore, kui see nii jätkuks. Eesti seadusloome vaid võidaks sellest.