Tüli on majas – kuratoorium eesotsas Jüri Raidlaga versus ülikooli akadeemiline eliit. See on olnud tarbetu ja pidanuks olema välditav. Pole isegi oluline, mis kaalutlustel ja eesmärkidel kuratoorium oma radikaalsete ettepanekutega «pärast kaklust» ehk eelnõu heakskiitu ülikooli nõukogus välja tuli. Nende ettepanekutega on mindud liiga kaugele.
Siinkohal võib kõrvale jätta viisi, kuidas ülikooli suuri vaidlusi läbielanud ja kompromisse teinud nõukogu koheldi – see on stiili ja respekti küsimus. Jätan kõrvale ka arutlused ülikoolide juhtimismudelitest siin- ja sealpool suurt lompi. See on loomuliku arengu ja vaidluste kujundada.
Palju olulisem nüüd ja praegu on laudalöödud ettepanekud – nende sisu ja kooskõla akadeemilise elu põhimõtete ja põhiseaduse paragrahvis 38 sätestatud ülikoolide ja teadusasutuste autonoomia põhimõttega.
Autonoomia eeldab enesekorraldusõigust. See tähendab iseseisvust sisemise organisatsiooni ja juhtimisstruktuuri kindlaksmääramisel, ressursside asutusesisesel jagamisel, töötajaskonna värbamisel ning mõistagi akadeemilise uurimis- ja õpetustegevuse vabadust.
Mida taotleb aga Raidla juhitav kuratoorium? Kuratoorium, tulevase nimega nõukogu, saaks koosnema 11 liikmest – viis liiget ülikoolist (tulevasest senatist), viis valitsuse ja üks Teaduste Akadeemia nimetatud, kuid ülikooliga mitteseotud isikut. Raidla ettepaneku teksti kohaselt «…nõukogu enamuse moodustavad isikud, kes ei ole ülikooli töötajad».
See kogu, kus enamuse moodustavad ülikooliga mitteseotud isikud, teeks kuratooriumi ettepaneku kohaselt järgmist: võtab vastu ülikooli põhikirja, arengukava, eelarve ning kinnitab majandusaasta aruande; esitab ülikooli arengu jaoks olulisi akadeemilise elu küsimusi arutamiseks ja otsustamiseks ülikooli senatile; valib kaheksa häälega rektori ja võib avaldada 2/3 häältega rektorile umbusaldust.
Nõukogu saaks ettepaneku kohaselt olema otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole liikmetest ehk siis vähemalt kuus liiget.
Ei pea pikalt selgitama, et pakutud pädevus kujutab endast selget sekkumist põhiseadusega kaitstud akadeemilisse autonoomiasse. Eriti ilmekalt tuleb see esile ülikooli põhikirja ehk sisemise töökorra kindlaksmääramise osas ja ülikooli juhi – rektori – valimises.
Autonoomia ja selle osaks olev enesekorraldusõigus peab hõlmama ka eelarve sisemist kasutamist ja arengukava kindlaksmääramist. Et see on avaliku raha kasutus, on avalikul- ehk riigivõimul õigus seada prioriteete ja ettekirjutusi. Seda saab aga rahvusülikooli puhul teha parlament, mitte väikesearvuline nõukogu.
Autonoomiaprintsiibiga vastuolus on ka akadeemilise demokraatia tasalülitamine ning otsustamise koondamine erakordselt kitsa ringi inimeste kätte. Nõukogu oleks ettepaneku kohaselt otsustusvõimeline kuue liikme kohalolekul, mis tähendab, et minimaalselt neli inimest saaks vastu võtta ülikooli põhikirja, arengukava ja eelarve!
Teoreetiliselt on võimalik, et kõik need neli on ülikooliga mitteseotud inimesed. Ülikooli autonoomia põhiseaduslik mõte aga on, et ülikooli sisemisi asju korraldavad ülikooli inimesed ise.
Siinkohal võiks selle ettepaneku hindamise lõpetada – sellisel kujul tuleb ettepanek kõrvale jätta, sest selle kooskõla põhiseadusega on enam kui küsitav. Vast ainult seda veel, et ülikool kui selline on meie kultuuripärand. Rahvusülikooli ülesanne on uurida, arendada ja kaitsta rahvust, kultuuri ja keelt. Rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade on aga meie põhiseaduse üks alusväärtus. Sestap ei ole äriühingu juhtimismudeli kasutamine siin lihtsalt adekvaatne.
Lõpetuseks ei saa jätta märkimata, et skeemi kuratoorium/nõukogu (nõukogu/senat) on olemuslikult sisse kootud pädevusvaidlused, rivaliteet ja, nagu ilmekalt näha, ka pinged ja konfliktid. Kui minna näiteks Raidla pakutud rada pidi ja kaheksa kuratooriumi/nõukogu liiget valivad rektoriks inimese, kellel puudub ülikooli akadeemilise eliidi aktsept, siis häda sel viisil ametisse pandud rektorile ja ülikoolile. On seda siis tõesti vaja?
Kui taotluseks on suurendada ülikooli avatust – ja selles näevad pooled nõustuvat –, siis seda saaks teha palju lihtsamal ja vähem konfliktsel moel, näiteks rahvusülikooli rektori kutsumisel parlamendi ette aastaettekandeks sellele järgneva diskussiooniga ja/või teatud hulga tunnustatud reputatsiooniga ülikooliväliste inimeste nimetamisega ülikooli nõukogu (senati) liikmeks.
Kas neid nimetab valitsus või parlament (näiteks kolm koalitsiooni ja kaks opositsiooni poolt), on juba kokkuleppe küsimus. Kindlasti tagaks see ülikooli ja ühiskonna parema suhtlemise, millest on ju kõik huvitatud.