/nginx/o/2015/12/10/4785313t1hbb40.jpg)
Nädala eest lõppes Maailma Terviseassamblee, mis on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kõrgeim otsustusorgan. Tubli e-riigina oli ka Eestil seal oma üritus, mis rääkis alkoholireklaamist internetis. Detailidesse laskumata mainin, et avakõnes pakkus sotsiaalteaduste professor Uus-Meremaalt välja mõtte, et ehk on aeg rahvusvaheliseks alkoholileppeks. Seda mõtet olen vaaginud tänaseni, kirjutab arstitudeng Priit Tohver.
«Alkoholileppe» all on mõeldud midagi, mis oleks justkui WHO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni noorem vend. Konventsioon, mis jõustus aastal 2005, algab tunnistusega, et «tubakaepideemia levik on ülemaailmne probleem, millel on rasked tagajärjed rahva tervisele ja mis nõuab laialdast rahvusvahelist koostööd». Samuti peab konventsioon ümberlükkamatuks teaduslikuks tõeks, et «kokkupuude tubakasuitsuga põhjustab surma, haigusi ja vaegurlust [võimetust]».
Tähelepanuväärne osa sellest, mida peame praegu tubakakahju ärahoidmisel iseenesestmõistetavaks, pärineb sellest konventsioonist, olgu selleks keeld suitsetada siseruumides, maksumeetmed tubakanõudluse vähendamiseks või tubakareklaami keelamine. Märgilise tähtsusega on ka punkt, mis kutsub üles kaitsma tervisepoliitikat tubakatööstuse huvide eest.
Nõndanimetatud «tubakakonventsioon», mis on üks kõige kiiremini ratifitseeritud konventsioone ÜRO ajaloos, ei tekkinud tühja koha peale. See sündis ajal, mil tubakatarbimine kasvas maailmas jõuliselt, eriti laste ja noorte seas, ning teadusmaailm tõestas järjest kindlamalt tubakareklaami rolli selles. Lisaks oli alust rahvusvaheliseks koostööks, et piirata tubaka illegaalset müüki ning tubakareklaami lekkimist leebemate piirangutega riikidest rangemate piirangutega riikidesse.
Kui vaatan, mis seisus oleme praegu alkoholiga, siis tundub olukord kurvastavalt tuttav. Igal aastal sureb alkoholi tarvitamise tagajärjel 3,3 miljonit inimest, mida on peaaegu kolme Eesti elanikkonna ulatuses. Euroopale läheb alkoholi sotsiaalne kahju maksma ligikaudu 160 miljardit eurot aastas, mida on rohkem, kui on raha Euroopa Liidu eelarves. Eestile läheb alkoholist tingitud tervisekahju igal aastal maksma 30 miljonit eurot.
Võrdluseks oleks koolilastele tasuta huvihariduse tagamine maksnud 25 miljonit eurot – raha, mida ei olnud ega paista siiani kusagilt tulevat. Samal ajal on teada, et iga teine 15-aastane koolilaps Eestis on korra elus purjus olnud ning iga teine eestlane on puutunud kokku alkoholikahju all kannatava perega.
Mõõduka joomise tegelikust mõjust kirjutas hiljuti hästi Taavi Tillmann, kuid peale selle sooviksin juhtida tähelepanu asjaolule, et paljudes maailma riikides, sh arenenud riikides, käib alkoholi tarvitamine enamikus raskete joomisepisoodidena. Rasket joomisepisoodi on defineeritud kui viit jooki meeste puhul ja nelja jooki naiste puhul. Ei ole mingit võimalust, et tegu oleks tervisliku joomisega, kui selline asi üldse olemas on.
Tervise ja ühiskonna seisukohast ei saa alkoholikahjudesse neutraalselt suhtuda. Puhtinimlikult on raske jääda ükskõikseks, kui teised kannatavad. Seega, vastuseks artikli päises püstitatud küsimusele on minu hinnangul ilmselge, et maailm vajab alkoholi tarbimist piiravat konventsiooni.
Konventsiooni koostades ei pea isegi kaugele vaatama, kuivõrd palju tubakakonventsiooni punkte saab üle kanda alkoholi konteksti. Ka rakendatavad meetmed võivad olla üsna sarnased, kuivõrd nii maksutõus kui ka reklaamikeeld kuuluvad juba niigi kõige kuluefektiivsemate meetmete sekka alkoholitarbimise piiramisel. Nõnda nagu oli tubakareklaamiga tubakakonventsiooni ajal, on nüüdki teadusmaailm jõudnud üha kindlamale arusaamale, et alkoholireklaam suurendab tarbimist.
Ehkki alkoholitööstus ja mõned meie ministeeriumid ei ole veel sama arusaamiseni jõudnud, olen siiski optimist ja usun teaduspõhisuse võidukäiku. Arvan, et ka teaduskauge lugeja saab aru, et üksikud ebaselgete tulemustega uuringud ei kaalu üle kogu asjakohast teaduskirjandust käsitlevaid analüüse.
Mis puudutab tubaka raamkonventsiooni artiklit 5.3, mis kutsub üles kaitsma tervisepoliitikat tubakatööstuse huvide eest, siis oleks huvitav kuulata vastavasisulist arutelu potentsiaalse alkoholikonventsiooni kontekstis. Olles kuulnud vaidlusi selle üle, kuidas alkoholitööstust ei ole piisavalt kaasatud alkoholi- ja reklaamiseaduse muutmisesse, usun, et see arutelu võib üsna tuliseks kiskuda. Siinkohal tasuks küll rõhutada, et praegune tubakakonventsioon ei sätesta, kuidas peaks üks riik oma poliitikat kaitsma tööstuse mõju eest. Alustuseks võiks mõelda, kuidas tagada, et tööstuse raha eest ei ostetaks ära parteisid ja poliitikuid. Kas oleme selle jaoks piisavalt teinud? Erakondadele võivad annetada küll vaid eraisikud, ent kas eraisikud annetavad ainult vabast tahtest ja ainult isiklikke raha kasutades? Üleüldse, kas erakonnad on ainsad kogud, kuhu huvikaitse mõttes võib raha kanda, või võib erakonnal olla ka mõni sihtasutus või MTÜ, kellele annetada on veidi lihtsam?
«Alkoholi tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni» väljatöötamine võib minu hinnangul seega jõudsasti peale hakata. Kurvastuseks pean tõdema, et ilmselt nii pea see konventsioon valmis ei saa ning rahvusvaheliste lepetega on alati iseküsimus, kui efektiivseks need osutuvad. Alati on riike, kes küll ratifitseerivad mõne leppe, ent seejärel jätavad selle soiku. Õnneks pole see kunagi seganud neid riike, kes tõepoolest tahavad midagi oma inimeste tervise kaitseks ära teha. Rahvusvaheline lepe annab küll jõudu juurde väärt ettevõtmistele, ent lugejate rõõmustamiseks võin öelda, et me ei vaja sellist lepet, et tegeleda alkoholiprobleemiga Eestis. Kuni rahval on tahet ja valmidust organiseeruda, võib ka täiesti omal jõul suurepäraseid asju korda saata.