:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Savisaare astumisega presidendikampaaniasse on õhk haisevast rahast rikutud ja kui meie riigireform ei jõua kohtukorralduse tõhustamiseni, jõuab Edgar Savisaar esitada end presidendikandidaadiks veel mitme perioodi jooksul, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Nagu olümpiadeviis kõlab – tähtis on osavõtt, mitte võit, nii on meil ühtäkki tekkinud uus spordiala – presidendikandidaadi valimine. Kõik võivad osa võtta ja see ongi kõige tähtsam. Kui vanadel olümpiaaladel on mängudel osalemiseks kehtestatud küllalt krõbedad normid, siis meie presidendivõistlusel pole mingeid kitsendavaid piire - ole mees-naine ja astu lavale.
Niisiis, pildile pääsevad kõik soovijad ja tuntust koguneb kapaga. Kas sellest võistlusest ka laiemas plaanis tolku on ja mis rahvas sellest arvab, see pole üldsegi oluline.
See mis juhtuma pidi, ka juhtus. Nagu Keskerakonna peasekretär Taavi Pukk sõnas – midagi on algamas. Mina küll ei üllatunud. Kõige suurem üllatuja oli Savisaar ise – tema oli parajasti poes kapsapead müümas, kui pauk käis ehk kui toetajad-annetajad hakkasid tema presidendiplaguga linnaruumi reostama.
Aga ega ilmvõimatut ole siin ilmas miskit. Mäletame, et Aafrikas oli üks riik, kus inimene istus pool eluaega vanglas, tuli sealt lõpuks välja ja sai riigi presidendiks, lisaks veel Nobeli preemia ja muud autasud pealekauba.
Tants Savisaare aurukatla ümber hakkab juba meenutama ühe lõunamaise poliitkultuuriga riigis juhtunut. Mäletame, kui Itaalias käis pikki aastaid kammajaa peaministri Silvio Berlusconi ümber – justnagu oleks peaminister, kuid justnagu peaks vangis istuma, aga justnagu nii vana inimene ei tohiks vangis istuda ja nii voolas aja jooksul hulk mõttetut vett iidsest linnast Vahemerre.
Meil justnagu on vabariigi pealinna linnapea, aga justnagu pole ka. Keskerakonnal justnagu on esimees, aga justnagu on ka esinaine. Mine siis võta kinni. Keskerakonna «esinaine» Kadri Simson teatas, et Savisaar peab kõigepealt tõestama, et ta ikka soovib presidendikandidaadiks saada, mitte olema vaid kajastatud pealkirjades.
Presidendikandidaadiks pürgiv Mailis Reps lubas jällegi, et tema esimeseks teoks presidendina oleks ettepanek selle ameti täitmiseks rahva poolt otsevalimiste teel, kuna president kuulub rahvale. Olen pigem arvamusel, et kõigepealt tuleks korraldada rahvaküsitlus, kas meie riigil on üldse presidenti tarvis.
Mitu aastat tagasi see Savisaare ida-raha skandaal õige oligi – no ei mäleta enam. Ja pooleli see asi jäigi, kuigi kõigile selge, mis toimus. Nüüd on lääne-rahad uurimise all, mis Šveitsi pankades intresse kogunud. Lisaks Hundisilma-rahad, mis nagu taevast kukkunud. Siis veel parteikaaslaste rahad, millega peremeest premeeriti.
Kuid kas ei peaks ka uurimise-kohtuvõimud sagedamini peegli ette ilmuma ja aitama lihtinimestel aru saada, mis toimub. Mitte ei tahaks uuesti läbi elada maadevahetuse skandaali kohtumaratoni kordumist.
Jah, meil on õigusriik ja võime ju lõputult rääkida, et kohtuvõim on sõltumatu, las uurijad uurivad rahulikult ja las kaitsjad võtavad lisaaega süüdistusega tutvumiseks, kuid lõppude lõpuks on mittekriminaalsed Eesti kodanikud ka sõltumatud inimesed ja tahavad sõltumatult värsket õhku hingata, mitte hulpida päevast päeva haiseva raha lehas. Seda ei ole tublid Eesti kodanikud mitte ära teeninud.
Ja nüüd juba kolmandat korda – ceterum censeo, vabariigi presidendi ametikoht tuleb ühitada teaduste akadeemia presidendi omaga.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».
:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)