Niisiis kirjutasime sel nädalal Kaido Mosenist, kes pidas viis aastat orjuses üht naist. Paljudes Eesti kodudes ja kontorites ahhetati, kuidas säärane asi saab 21. sajandi Eestis võimalik olla.
Orjapidaja dilemma (1)
4. juuni 2016, 01:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ent seegi mees on kunagi olnud väike armas poisiklutt, laps nagu kõik teisedki. Ma ei hakka sukelduma tema lapsepõlve, ent küllap läks seal üht-teist valesti. Harva juhtub, et vägivaldne sarikurjategija saab hoolivast ja terviklikust perest pärit inimesest.
Empaatia teiste suhtes on võime, mida saab endas elu jooksul kasvatada. Küllap tuleb mõnelegi meelde, kuidas ta lapsena kärbsel tiivad küljest rebis ja lasi sel siis põranda peal abitult sibada. Aga inimene kasvab nii füüsiliselt kui ka vaimselt, sellal kui osa meist jääb arengus kuhugi pidama. Kere areneb kiiremini kui aju. Ju siis keegi ei seletanud õigel ajal, mis on õige ja vale.
Nüüd on Mosen viiendat kümmet käiv mees, kes püüab iga hinna eest hakkama saada, kasutades kuritegude tegemiseks mitut variisikut, võltsides allkirju, pettes kiirlaenukontoreid ja ka lihtlabaselt varastades.
Ometi sattus ta kohalikku meediasse hoopis ettevõtjana, kes võttis ette ajaloolise turu taastamise. Suure osa sellest tööst tegi ära poolasotsiaalne kontingent, keda oli lihtne poolmuidu tööle sundida. Mosen tahtis teha 21. sajandil äri Kristuse-eelsesse aega kuuluvate meetoditega.
Nii nagu orjapidamine nõuab inimeselt teatud eeldusi, on vaja eeldusi ka selleks, et orjaks muutuda. Seni kuni leidub allaheitlikke ja asotsiaalseid inimesi, leidub neidki, kes neid ära kasutavad.
Maal töötab taludes küllalt rahvast vaid õllepudeli ja leivakääru eest. Mõnikord nad ka elavad peremehe juures. Sageli on tööst alul huvitatud needsamad langenud inimesed ise, aga peremees peab arvestama, et sellist tööjõudu tuleb kamandada, et töö saaks tehtud vähegi vastuvõetaval tasemel. Ka sellist tööandja-töövõtja suhet võiks käsitleda orjapidamisena.
Siin tekib küsimus, kas ja kuidas võiks nood inimesed muudmoodi veel üldse endale ja kellelegi teisele kasulikud olla. Tööbüroos nad vaevalt löögile pääsevad, lähedased neist ei huvitu, sotsiaaltöötaja kõnnib kaarega mööda.
Ent Mosen ei piirdunud karmi töödejuhataja rolliga. Loodan südamest, et tema ohver saab veel kunagi iseseisvalt hakkama. Moseni ohver elas enne peremehe juurde kolimist elu, mida võiks kirjeldada kui poolasotsiaalset. Orjastajale võis tunduda, et tema enda juurde elama võtmine oli heategu. Mida tollel kaotada oli – kodutuks jäämist?
Ent heategu olnuks hoopis see, kui ta aidanuks naisel järje peale saada ja toetanuks elukoha leidmisel, selmet võtta inimese pension endale ja teha ta endast sõltuvaks. Mosen mõistnuks nagu isegi, et teeb midagi valesti, sest piiras orja liikumist ja suhtlemist. Milleks see, kui kõik on korras ja südametunnistus puhas?
See, et Mosen on suuteline orja pidama, ei tähenda siiski, et tal tunded sootuks puuduksid. Tema Facebooki kontolt paistab välja, et ta hoolib oma lastest, ehkki jätab maksmata elatusraha eelmisest abielust sündinud lapsele.
Kohus mõistis Mosenilt kiirlaenufirmade kasuks ja orjastatud inimeselt ära võetud invaliidsuspensioni katteks välja kokku üle 30 000 euro. Lisaks sellele aga 150 000 eurot inimkaubanduse ohvrile moraalse kahju hüvitamiseks.
Seda raha ei näe ohver pärast Moseni vanglast vabanemist päris kindlasti. Kui mees orjastas, varastas ja pettis, et tulu teenida, ning varjas tulu, et mitte maksta lapsele elatist, siis kust peaks tulema 150 000 eurot? Ilmselt oskaks ta selle kokku saada vaid orje pidades.