Ausalt öeldes mina poleks neid mugulaid maha pannudki, aga onu, kelle juures maal abiks käime, otsustas siiski, et kartul tuleb ikkagi maha panna. Oma kartul, mida keldrist hea ja mugav kogu aeg juurde võtta, annab kindluse, et häda korral on midagi ikka hamba alla panna. Maal, kus pood kaugel ja eriti talust välja ei saa, on see selge ja kindel argument. Minu enda jaoks linnas suurt vahet ju pole – poed on meil pidevalt lahti ja kuna ei paista ka suurt näljahäda tulevat, siis ei pea keldrisse ka suuri tagavarasid varuma.
Kui nädalavahetusel maale läksin, oligi kartulimaa küntud ja vaod sees, kuna seemnekartulit oli järel rohkem kui küll, siis panimegi need taas maha. Mis nad seal keldris niisama ikka seisavad ja muidu tuleb need nagunii varsti prügimäele vedada. Kuigi sõna sai antud, tuleb tunnistada, et maal elades on teine loogika.
Samas tuleb mul linnamehena ikkagi tõdeda, et ka sel talvel kulus kartulit söögiks veel vähem kui varasematel aastatel. Elu on lihtsalt nii kiireks läinud, kiiremini valmivad riis, nuudlid ja makaronid jõuavad söögilauale üha sagedamini ning pealekauba meeldivad ka lastele rohkem.
Miks siis neid kartuleid ikka varuda, kui kevadel ei jää üle muud, kui tuleb need prügimäele viia või siis vitsutada vanu kartuleid, selle asemel et turult juba värskeid asemele osta. Pealegi on kartuli hind toidukorvis nii odav, et ise sellega mässamine ei tasu kuidagi ära.
