Aivar Reinap: tuleb oma sõnu süüa

Aivar Reinap Foto: Erakogu

Kirjutasin kaheksa kuud tagasi siinsamas arvamuskülgedel kommentaari, mille eest sain isegi preemia. Nüüd tuleb tunnistada, et tollane lubadus ei pidanud paika ja pean paraku oma sõnu sööma. Kirjutasin toonases kommentaaris «Viimane kartulivõtt», et rohkem ma maal suurele põllule kartulit maha ei pane, sest sellel puudub ratsionaalne mõte. Nüüd pean tunnistama, et panime ikkagi kaheksasse pikka vakku kartuli maha ja kartulikasvatus läheb endises vaimus edasi, nii nagu aastakümneid varemgi. Miks me ikkagi kevadel ümber mõtlesime?

Ausalt öeldes mina poleks neid mugulaid maha pannudki, aga onu, kelle juures maal abiks käime, otsustas siiski, et kartul tuleb ikkagi maha panna. Oma kartul, mida keldrist hea ja mugav kogu aeg juurde võtta, annab kindluse, et häda korral on midagi ikka hamba alla panna. Maal, kus pood kaugel ja eriti talust välja ei saa, on see selge ja kindel argument. Minu enda jaoks linnas suurt vahet ju pole – poed on meil pidevalt lahti ja kuna ei paista ka suurt näljahäda tulevat, siis ei pea keldrisse ka suuri tagavarasid varuma.

Kui nädalavahetusel maale läksin, oligi kartulimaa küntud ja vaod sees, kuna seemnekartulit oli järel rohkem kui küll, siis panimegi need taas maha. Mis nad seal keldris niisama ikka seisavad ja muidu tuleb need nagunii varsti prügimäele vedada. Kuigi sõna sai antud, tuleb tunnistada, et maal elades on teine loogika.

Samas tuleb mul linnamehena ikkagi tõdeda, et ka sel talvel kulus kartulit söögiks veel vähem kui varasematel aastatel. Elu on lihtsalt nii kiireks läinud, kiiremini valmivad riis, nuudlid ja makaronid jõuavad söögilauale üha sagedamini ning pealekauba meeldivad ka lastele rohkem.

Miks siis neid kartuleid ikka varuda, kui kevadel ei jää üle muud, kui tuleb need prügimäele viia või siis vitsutada vanu kartuleid, selle asemel et turult juba värskeid asemele osta. Pealegi on kartuli hind toidukorvis nii odav, et ise sellega mässamine ei tasu kuidagi ära.

Mis järgmistel aastatel saab, seda näitab aeg. Ka statistikaameti kogutud statistika kinnitab, et Eesti pole juba ammu enam kartulivabariik. Meie kartulisaak on hiilgeaegadega võrreldes vähenenud mitu korda, ulatudes eelmisel aastal kõigest 117 200 tonnini, ja tõenäoliselt väheneb ka tulevikus. Lõunapoolsetest riikides pärit odav varajane kartul võtab ka talumeestelt hea teenimisvõimaluse ehk eriline äri ei kipu see enam olema.

Eks oma osa kartuli vähenemises on ka meie terviseedendajatel ja ka tootjatel, kes seda just väga palju ei propageeri ehk kartul pole meil juba ammu enam popp, kuigi uued sordid on ikka vägagi maitsvad. Sealiha koos krõbeda ahjukartuliga on söök, mis viib paljudel keele alla, kuid ainult siis, kui seda liiga tihti ei pea sööma.