Igor Kopõtin: Ukraina riigikaitsjate psühholoogilised portreed

Foto: Kuvaõtmmis

Sergei Loiko raamat «Lennujaam» pole mälestusmärk Donetski lennujaama kaitsjatele, vaid loob aluse uuele rahvuspoliitilisele müüdile, mida Ukraina riik ja praegune võim saab kasutada oma rahva kaitsetahte tugevdamiseks, kirjutab Igor Kopõtin Sirbis.

Rongisõit Kiievist Mariupolisse kestab nüüd 22 tundi. Donetski oblasti metallurgiakeskusesse ja sadamalinna sõidab igat sorti amortiseerunud nõukaaegsetest reisivagunitest koosnev Azov-Eks­press: kõigepealt keerab Volnovahha-Donetski tupikteele ja pöörab alles sealt lõppjaama suunas. Uduse akna ja koltunud, aastaid pesemata katte taga kihutasid mööda Kiiev ja Dnipropetrovski oblasti, Poltavštšina ja Zaporižžja stepid. Reisijate pilku püüdsid värvilised külamajad mazanka’d valgete savist seinte ja heinast katustega. Vagunis sõelusid edasi-tagasi kirjus univormis ja suurte sõjaväeseljakottidega Ukraina terroritõrjeoperatsiooni ATO võitlejad, naridel igavlesid mammid kompsude otsas, nurgas sõi päevalilleseemneid tagasihoidlik seminarist Konotopist. Mina võtsin koha mugavalt sisse ENSVaegsest lapsepõlvest teada platskaardi ülemisel naril ja asusin lugema Kiievi Lõunavaksalist ajaviiteks ostetud raamatut. Teos on tituleeritud romaaniks, kuid tundub olevat tõsisem kui lihtsalt romaan. Nii tutvusin ma 2015. aasta sügisel Ukrainas juba bestselleriks saanud tuntud ajakirjaniku Sergei Loiko «Lennujaamaga», mis on äsja ilmunud ka eesti keeles.

Donetski lennujaama kaitsjad pidasid sissepiiratuna lahinguid Donbassi konflikti algusest mais 2014 kuni jaanuarini 2015. Donetski lennujaama kaitsjaid hakati nende vastupidavuse tõttu küborgiteks kutsuma: ülekaaluka vaenlase rünnakuid ja suurtükiväe turmtuld trotsides suutsid nad sõjaaegset Stalingradi meenutanud lennujaama varemetes väga kaua vastu pidada. Raamatus pole siiski juttu ainult Donetski lennujaama kaitsjatest, vaid kõikidest ATO võitlejatest, kes astusid, relv käes, Ukraina riigi kaitseks välja.

Neile, kes otsivad sellest raamatust dokumentalistikat, uurimusi ja fakte, valmistab romaan pettumuse. Ei varjata, et raamat on väljamõeldis, mis põhineb üldfaktidel ja autori sügavatel emotsioonidel, mis on seotud selle sõjaga. Romaani süžee on hajutatud. Jadamisi kirjeldatakse mitme Ukraina riigikaitsja psühholoogilist portreed. Need on iseloomulikud Ukraina revolutsioonile, mida on tabavalt nimetatud aurevolutsiooniks. Võitlejate profiil, nägu ja käitumismuster on iseloomulikud Maidani omakaitsjatele, aga ka vabatahtlikele ja mobiliseeritutele, kes läksid täie teadmisega sõtta kaitsma Ukraina riigi terviklikkust. Loiko kirjeldatud karakterid justkui peegeldavad kogu Ukraina rahva südametunnistust – nad on rahva nägu, selle sõja tundmatud sõdurid.

Loiko raamat on autorikeskne. Autor on pühendanud üpris palju tähelepanu omaenda eluteele ja käekäigule, sest selles kajastub ukrainlaste ühe sotsiaalse kihi valik. Pärast iseseisvuse taastamist kogeti kodumaise bürokraatia saamatust, pettumust oligarhia laiutamise ja majandusraskuste tõttu. Nii suunduski üks osa ukrainlasi Lääne-Euroopasse õnne otsima. Tegu polnud paguluse või emigratsiooni ega uue kodu otsimisega, vaid identiteedikriisiga ehk rahvusliku minapildi ja identiteedi otsinguga. Näiteks Loiko on töötanud Los Angeles Timesis, aga ka kuulsas Ehho Moskvõs ning teda peeti vahepeal isegi vene ajakirjanikuks. Raamatus leiab Loiko autobiograafilises peategelases Alekseis aset otsustav murrang: plahvatuslikult ärkab tema iseteadvus ja ta vastandab end järsult vennalikuks peetud Venemaa venelastele. Raamatu varjatud mõte ongi ukrainlaste võitlus rahvusliku eneseteadvustamise eest, et tagada Ukraina riigi säilimine.

Ajakirjanik Loiko on lasknud silme eest läbi kõik 2013. ja 2014. aasta Ukraina revolutsiooni ja sellele järgnenud relvakonflikti sündmused. Peategelase Aleksei silmadega näeme, kuidas käis Donetski lennujaama kaitsmine, aga ka seda, kuidas kulgesid sündmused Maidani väljakul revolutsioonikeerises, Krimmi poolsaare annekteerimisel, samuti mõnes teises rindelõigus. Tema tegelased on lihtsad ukrainlased, oma riigi kodanikud, kes olid enne relvakon­flikti seotud kõikvõimalike mittesõjaliste toimingutega, kuid on nüüd sattunud keset sõda. Tegelaste mikromaailmas avaldub viimase Ukraina revolutsiooni geograafia ja kronoloogia.

«Lennujaam» ei varja oma eesmärki tugevdada ukrainlaste rahvuslikku identiteeti ja kaitsetahet. Selleks luuakse ja tsementeeritakse müüti küborgitest, oma riigi fanaatilistest kaitsjatest, kes on valmis oma elu ohverdama ükskõik mis tingimustel. Raamatust ei kooru välja Donetski lennujaama lahingufaasid ja poolte kavatsused ning ka väga oluline aspekt, et 2014. ja 2015. aasta vahetuseks oli ruineeritud Donetski lennujaama kaitse sõjaliselt mõttetu, sest objekt oli kaotanud oma tähenduse. Raamatust ei tule välja ka muid huvitavaid asjaolusid, mis ei sobitu müüdiga, näiteks fakt, et pool kaitsjatest dessantnik’ute kõrval kuulus vastuoluliste Paremsektori vabatahtlike ridadesse, nagu seda näeb Ukraina dokumentalisti Leonid Kanteri kuulsas dokfilmis «Ukrainlased».

Autor väldib ebameeldivat asjaolu, et Donetski lennujaama kaitsjaid hakati lõpuks positsioonidel välja vahetama kokkuleppel separatistidega ja nende kontrollpostide kaudu. Võib täheldada ka Loiko antipaatiat tšetšeenide vastu: ta paigutab nad alati pahalaste poolele. Tundub imelik, et autor ei taha tunnistada ukrainlaste poolel sõdinud tšetšeene, keda oli kümneid. Seega ei ole sõda Ukrainas pelgalt Ukraina-Vene konflikt ega revolutsiooni tagajärg, vaid äärmiselt sügav maailmavaateline kokkupõrge ja destruktsioon. See sõnum läbib romaani ridade vahel nähtamatu niidina.

Loiko raamatus kajastuvad Ukraina rahva emotsioonid. Romaan peegeldab rahvuslikku eneseteadvuse tõusu ja rasket võitlust õiguse eest pidada end iseseisvaks rahvaks ja suveräänseks riigiks. Ennekõike on olnud aga autori eesmärk heroiseerida Ukraina sõjaväelasi, kes kaitsesid Donetski lennujaama. Seejuures ei ole raamat mitte niivõrd mälestusmärk ega tänuavaldus kaitsjatele, vaid loob tugeva aluse uuele rahvuspoliitilisele müüdile, mida Ukraina riik ja praegune võim saab kasutada oma rahva kaitsetahte tugevdamiseks. Küborgeid tahetakse näidata uue Ukraina eeskujulike kangelastena, kelle järgi peaksid ühiskonna liikmed joonduma. Välismaiseid lugejaid peaks Loiko raamat veenma aga selles, et ukrainlased on motiveeritud oma riigi eest sõdima. Üldiselt kannab käesolevat raamatut teada-tuntud kujutlus «men-at-arms», kuid seda ukraina rahvuslikust vaatevinklist. «Lennujaam» ei sümboliseeri enam mitte ainult kaduma läinud, purustatud maailma ja väärtuste süsteemi, vaid avab tee tulevikku, mille eest tuleb võidelda.