Twitter ise ei hakka heast peast ühtegi kontot kinni panema, vaid reageerib kasutajate muredele. Kasutajate murede üle valvab aga algoritm: ühe kasutaja kaebus ühe konto kohta ei ole nii suure kaaluga kui paljude kasutajate kaebus ühe konto kohta. Kui korraga tuleb ühe ja sama asja kohta palju kaebusi sisse, järeldab algoritm, et kellelgi on midagi tõsiselt ventilaatorisse lennanud, ja tõstab häiret.
Praeguseks on kinni pandud kontod jälle lahti ning maailm saab taas nautida head satiiri, aga Eestil on sellest juhtumist mitu asja õppida.
Esiteks nägime jälle (kahjuks mitte esimest korda), kuidas venelaste trolliarmee töötab. Ega sellised asjad sünni juhuslikult: mitu tuhat tavalist venelast ei avastanud kõik korraga, et just nende viie Twitteri paroodiakonto peale tuleks kohe praegu Twitterile kaebus esitada. Selge, et see oli koordineeritud asi. Me saime jälle kinnitust, et kuigi internet ja sotsiaalvõrgustikud tunduvad nii suured, et neid on raske haavata, on see teatud juhtudel väga lihtne. Ja nüüd ka kiirem, sest Euroopa Liit ning USA tehnoloogiafirmad leppisid äsja kokku, et firmad võtavad neile raporteeritud vihakõne edaspidi maha 24 tunni jooksul. Ainult et mis on vihakõne ja mis on paroodia?
Teiseks nägime, kuidas sotsiaalvõrgustikud ikkagi toimivad ehk kuidas Twitter kinni pandud kontod taas lahti tegi. Miks? Sest mõjukas osa Euroopa välispoliitikaga tegelevast eliidist tõstis Twitteris nii suurt kisa. Ka president Toomas Hendrik Ilves kirjutas Twitterile ja küsis, miks nad ikkagi maailma ühe naljakaima paroodiakonto kinni panid, ja ta polnud kaugeltki ainus. Suured lehed kirjutasid sellest artikleid, suured portaalid esitasid küsimusi.