Henrik Roonemaa: Darth Putini lühike vangistus ja kuulsusrikas pääsemine

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Sel nädalal saime Twitteris jälgida väga lähedalt seda, kuidas Venemaa kübertrollide armee tegutseb. Twitter pani nimelt päevapealt kinni populaarse Vladimir Putini paroodiakonto @DarthPutinKGB ning terve hulga muid vähem tuntud Venemaad parodeerivaid kontosid lisaks.

Twitter ise ei hakka heast peast ühtegi kontot kinni panema, vaid reageerib kasutajate muredele. Kasutajate murede üle valvab aga algoritm: ühe kasutaja kaebus ühe konto kohta ei ole nii suure kaaluga kui paljude kasutajate kaebus ühe konto kohta. Kui korraga tuleb ühe ja sama asja kohta palju kaebusi sisse, järeldab algoritm, et kellelgi on midagi tõsiselt ventilaatorisse lennanud, ja tõstab häiret.

Praeguseks on kinni pandud kontod jälle lahti ning maailm saab taas nautida head satiiri, aga Eestil on sellest juhtumist mitu asja õppida.

Esiteks nägime jälle (kahjuks mitte esimest korda), kuidas venelaste trolliarmee töötab. Ega sellised asjad sünni juhuslikult: mitu tuhat tavalist venelast ei avastanud kõik korraga, et just nende viie Twitteri paroodiakonto peale tuleks kohe praegu Twitterile kaebus esitada. Selge, et see oli koordineeritud asi. Me saime jälle kinnitust, et kuigi internet ja sotsiaalvõrgustikud tunduvad nii suured, et neid on raske haavata, on see teatud juhtudel väga lihtne. Ja nüüd ka kiirem, sest Euroopa Liit ning USA tehnoloogiafirmad leppisid äsja kokku, et firmad võtavad neile raporteeritud vihakõne edaspidi maha 24 tunni jooksul. Ainult et mis on vihakõne ja mis on paroodia?

Teiseks nägime, kuidas sotsiaalvõrgustikud ikkagi toimivad ehk kuidas Twitter kinni pandud kontod taas lahti tegi. Miks? Sest mõjukas osa Euroopa välispoliitikaga tegelevast eliidist tõstis Twitteris nii suurt kisa. Ka president Toomas Hendrik Ilves kirjutas Twitterile ja küsis, miks nad ikkagi maailma ühe naljakaima paroodiakonto kinni panid, ja ta polnud kaugeltki ainus. Suured lehed kirjutasid sellest artikleid, suured portaalid esitasid küsimusi.

Kolmandaks, see kõik võib juhtuda ka meiega.

Paljud Eesti populaarsemad Twitteri-kasutajad on ilmselt märganud, kuidas neid hakkavad lainetena jälgima nimedeta ja sõpradega vene nimedega kasutajad. Kas need on häbelikud integratsioonihuvilised koduvenelased Lasnamäelt ja Ida-Virumaalt, kellel pole internetis sõpru? Raske uskuda, pigem paistavad nende tagant trollivabriku direktori kõrvad.

Kui ükskord peaks tulema aeg, siis on nende töö raporteerida vihakõneks Twitteris tegutseva Eesti eliidi sissekanded. Plaan on samasugune: Twitteri algoritm võtab siis need eestlaste kontod poolautomaatselt maha ja me oleme oma häälest ilma. Mõjukad inimesed Eestist ei saa välismaailmale kirjutada, mis meil siin õigupoolest toimub.

Sel juhul kerkib meie jaoks üles küsimus, kas ja kes meie eest seisab. Minu 5100 jälgijaga konto kadumist maailm küll tähele ei paneks. Kes on need inimesed Eestis, kelle kontode sulgemisest teeks Guardian, BBC ja Financial Times uudiseid, ning kes on need maailma liidrid, kes kirjutaksid massiliselt Twitterile ja paluksid näiteks peaminister Rõivase või president Helme konto uuesti lahti teha? See võib kõlada paljudele müstiliselt, aga me peame strateegiliselt plaanima oma Twitteri-strateegiat. See on kanal, mille kaudu on võimalik kiiresti maailma mõjukateni jõuda.