Tiina Tambaum.

FOTO: Erakogu

Kui vaadata poliitikaid, mis ju väljendavad riigi eesmärke ja põhimõtteid, siis on kõrge eani elanud aktiivsed inimesed justkui käbid õunapuu otsas, kirjutab Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse nooremteadur Tiina Tambaum.

Riigikogus arutatakse sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava 2016–2023, mida lühidalt nimetatakse ka heaolu arengukavaks. Eelnõu järgi on eesti vanemaealiste heaolu järgmisel kümnel aastal toetatud siis, kui inimene ilmutab töövõimelisust, ja siis, kui tema seisund on juba habras. Iseseisvalt toime tuleva mitte töötava inimese areng, eneseteostus ja ühiskonda panustamine on tema enda asi ja ta on selles üksi.

Mõni aeg tagasi saatis sotsiaalministeerium välja pressiteate, milles nimetas pensioniea saabumist «vanadusriski realiseerumiseks». Lause vanadusriski realiseerumise kohta annab märku sellest, kuidas tõlgendatakse Eestis kodanike jõudmist vanemasse ikka. Sama loogika järgi peaks laste sündimist nimetama fertiilsusriski realiseerumiseks ja inimeste lahkumine meie seast oleks surmariski realiseerumine.

«Risk» iseloomustab midagi, mille toimumist püütakse ära hoida. Vanadusrisk Eesti pensionisüsteemis ei teostu siis, kui inimene sureb juba tööeas.

Keegi sellist ootust loomulikult kuskil ei väljenda. Riik esitleb uhkusega oodatava eluea näitaja kasvu, kohalik omavalitsus käib saja-aastaste klubisse jõudnutele isiklikult õnne soovimas, meediaväljaanded tõstavad esile neid, kes kõrges vanuses on säilitanud tööalase, kogukondliku või isikliku aktiivsuse. Kui aga vaadata poliitikaid, mis ju väljendavad riigi eesmärke ja põhimõtteid, siis on kõrge eani elanud aktiivsed inimesed justkui käbid õunapuu otsas. Sellele, kuidas käbid õunapuu otsa kasvasid ja kuidas nad pole koos õuntega sügisel alla kukkunud, ametlikku seletust ei ole.

ÜRO jälgib riikide vanema elanikkonna elukvaliteeti aktiivsena vananemise indeksi metoodika alusel. Eesti on indeksis ELi 28 riigi seas korralikul 10. kohal. Kuid vaadates indeksi sisse, näeme, et Eesti aktiivsena vananemine on sisemiselt täiesti kreenis. Tööga hõivatuse osakaalult oleme Euroopas 2. kohal, kuid ühiskonnaelus osalemise ja iseseisva hakkama saamise võimaluste poolest Eesti 20. kohast kõrgemale ei ulatu. Rahvusvaheline indeks näitab selgelt, et Eestis väljendub aktiivsena vananemine ennekõike töötamises.

Iseenesest pole töötamises ju midagi halba. Sajad uuringud kinnitavad, et vanemas eas võimetele vastava tegevusega saab säilitada nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Kui töö ainus põhjus pole sissetulekulisa, võib see pakkuda rõõmu ja rahuldust kuitahes kõrges vanuses. Küsimus on valikutes – kas vanemal kodanikul on võimalused ennast teostada, panustada ja mõjutada ühiskonda, saavutada oma eesmärke ning tunda end turvaliselt ja enesekindlalt ka siis, kui ta palgatööd ei tee. Küsimus on elukvaliteedis, mida ei saa taandada kitsalt palgatöö tegemisele. Seetõttu kasutataksegi indeksit, mis peale tööhõive arvestab 16 näitajat, mis samuti iseloomustavad sotsiaalse panustamise ja iseseisvuse tegelikku olukorda ja võimet ning need näitajad võiksid olla omavahel vastavuses (vt indeksi komponente infotahvlilt *).

Kui indeksi praegune väärtus näitab möödunud aegade seisu, siis arutatava heaolu arengukava eelnõu ei paku laiemat vaadet inimeste aktiivsusele ja ühiskondlikule kaasatusele vanemas eas ka tulevikuks.