Jürgen Tamme: ühe pesa sipelgad

Jürgen Tamme Foto: Andres Haabu / Postimees

Pärast kohustuslikke visiite riigikogu esimehele ja sõjavägede ülemjuhatajale, pärja asetamist Vabadussõjas langenutele, kohtumist välisministriga ning audientsi Kadriorus sõitis Poola delegatsioon Toompeale einele.

Oli 1934. aasta mai. Tegu oli tähtsaima välisvisiidiga pärast riigivanem Konstantin Pätsi eestvedamisel läbi viidud riigipööret märtsis. Olgu öeldud, et Poolas oli Józef Piłsudski autoritaarse pöörde korraldanud juba 1926. aastal.

Kui lugeda arhiivimaterjali kolmekordse Poola peaministri ja nn Piłsudski koloneli Walery Sławeki juhitud delegatsiooni visiidi kohta, võib leida sarnast tänapäeval Euroopas ja Poolas toimuvaga.

Külastuse peamised märksõnad olid julgeolek ja ühtsus. Näiteks õhtusööki võõrustanud riigikogu esimees Karl Einbund viitas ühisel minevikul ja ajaloolisel võitlusel tuginevale kahe rahva vankumatule sõprusele ning samadele geopoliitilistele reaalhuvidele. Kõlab justkui väljavõte mõne praeguse Eesti liidri suust.

Tartu ülikooli vilistlasest Poola senati marssal ja hilisem eksiilpresident Władysław Raczkiewicz rõhutas vastastikuse mõistmise tähtsust, et lahendada maailma läbistanud põhiseaduslikku, majanduslikku ning kõlbelist kriisi. Ka 82 aastat hiljem on «kriis» käibesõna. 

Visiit oli kasulik mõlemale. Eestis võimu enda kätte koondanud seltskonnale pakkus külaskäik võimaluse näidata, et neil on olulise liitlasriigi toetus. Varssavi otsis samal ajal rahvusvahelist mõistmist oma vastuolulisele põhiseadusreformile. Poola ei taha olla üksik sipelgas oma pesas, sõnastas Raczkiewicz tabavalt.

Delegaatide jutt iseteadvast Poolast, kus demokraatiast (sic!) ei loobuta, vaid tahetakse seda vastavalt oludele kohendada, meenutab Poolat praegu juhtiva Seaduse ja Õigluse (PiS) avaldusi riigi õigussüsteemi ümberkorraldamisel. Ka seda on põhjendatud vajadusega tugevdada riiki ja kaitsta identiteeti.

PiSi sammude arvustamine pole kommentaari eesmärk – tegemist on Poola siseasjaga, millele annavad hinnangu sealsed valijad. Ennatlik nuhtlus Brüsselist ja Varssavi valjuhäälsus tegid aga kahju, mida on kummalgi raske tunnistada. Suhete ülekuumenemine on küll peatunud, kuid võimalik, et tegu on kodurahuga NATO juulikuise Varssavi tippkohtumise eel. Mõlemal on, mida kaotada.

Eesti välis- ja julgeolekupoliitilistele otsustajatele on Poolas toimuv olnud keeruline pähkel. Mõistetakse selgesti, et juulikuised otsused sõltuvad palju Poola kui siinse piirkonna mõjukaima riigi põhimõttekindlusest. Ka ELis seisab Poola paljuski Eesti huvide eest, ühine vastuseis kohustuslikele pagulaskvootidele on vaid üks näide.

Kuidas siis reageerida nii, et see ei vihastaks olulist partnerriiki ning võimaldaks säilitada samal ajal Eesti näo demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste kaitsjana. Või kas üldse reageerida? Hoolimata kohatisest skisofreeniast näikse praegu lähtuvat põhimõttest olla avalikult vait ning lasta diplomaatidel teha oma tööd. Seni ka õigustatult.