Tuul Sepp: hoiatussilt suitsupakil tuleks asendada suitsetajat pilava kirjaga

Foto: SCANPIX

Euroopa Liidus ja paljudes muudes riikides «kaunistavad» suitsupakke hirmuäratavad pildid ning hoiatavad tekstid, mis kirjeldavad kõikvõimalikke koledusi, mida suitsetamine endaga kaasa toob, alates hammaste kahjustumisest ja lõpetades impotentsuse ja ajurabandusega. Nende siltide tõhusus seatakse aga ikka ja jälle kahtluse alla. Kas inimese käitumise evolutsioonibioloogiline analüüs aitab selgitada, miks siltide tõhusus madal on, küsib Tartu Ülikooli teadur Tuul Sepp.

Erinevad uurimused on näidanud, et hoiatussildid tõepoolest suurendavad inimeste teadlikkust suitsetamisega kaasnevatest ohtudest. Näiteks Mehhikos, kus suitsupakkidel on hoiatuspildid, on inimesed terviseriskidest teadlikumad kui USAs, kus vaid paki külje peal on väike ja muu kujundusega kokku sulanduv hoiatuskiri. Irooniline on sealjuures see, et USA oli esimene riik, kes sigaretipakid hoiatussiltidega varustas (juba 1980ndatel).

Kuigi teadlikkus suitsetamise ohtudest hoiatussiltide abil tõuseb, viitavad inimese psühholoogiast lähtuvad uurimused, et sildi ähvardavus ei pruugi sugugi olla korrelatsioonis sõnumi tõhususega. Pigem kipuvad kõige rohkem ohustatud grupid hoiatussõnumite osas kaitsepositsiooni võtma. Vähem ähvardavad sõnumid võivad suitsetajatele jõuda hoopis paremini kohale.

Suur osa hirmu tekitavate hoiatussõnumite tõhusust tõestavatest uurimistöödest tuletavad oma järeldused sellest, et katsealused kinnitavad oma suurenenud motivatsiooni tervist kahjustavat käitumist lõpetada. Reaalne muutus käitumises jääb aga tulemata.

Suitsetamist alustatakse tavaliselt teismeeas kaaslaste survel, sõltuvus, tervise halvenemine ja mahajätmissoov tulevad hiljem. Selles vanuses on äärmiselt oluline tõestada kaaslastele, et ei kardeta mingisuguseid ohtusid.

On võimalik, et hoiatussignaalid mõjuvad soovitule hoopis vastupidiselt. Miks? Suitsetamist alustatakse tavaliselt teismeeas kaaslaste survel, sõltuvus, tervise halvenemine ja mahajätmissoov tulevad hiljem. Selles vanuses on äärmiselt oluline tõestada kaaslastele, et ei kardeta mingisuguseid ohtusid. See on seesama vanus, kus noormehed, pea ees, silla pealt vette vastu kivi hüppavad. See on vanus, kus motivatsioon hoida oma elu ja tervist jääb alla motivatsioonile tõestada oma julgust ja ülimust.

Nii vaadates on suitsetamise alustamine klassikaline sugulise valiku signaal. Juba Darwin täheldas, et loomadel leiab sageli tunnuseid, mis mitte kuidagi ei suurenda isendi ellujäämisvõimalusi, vaid hoopis vastupidi, vähendavad neid. Sellised tunnused on vastuolus klassikalise utilitaarse loodusliku valikuga, kus tunnused peaksid loomi muutma üha tõhusamaks ja mõistlikumaks, ehk keskkonda paremini sobituvaks.

Sugulise valiku all olevad tunnused muudavad loomad hoopis kohmakamateks ja keskkonda halvemini sobituvateks ning vähendavad nende võimalusi ellu jääda. Klassikaliseks näiteks on paabulinnu saba. See muudab raskeks kiskjate eest peitumise ning põgenemise. See ütleb «Vaadake mind! Ma olen nii vägev (isas)loom, et suudan ellu jääda isegi hoolimata niisugusest ülimalt tobedast sabast!» Mida tobedam, ülepaisutatum, kasutum, kulukam on sugulise valiku signaal, seda paremini peegeldab see kandja kvaliteeti, võimet selle signaali hinda maksta.

Hoiatussilt on plussiks?

Kui «julgus» hakata suitsetama on vaadeldav kui sugulise valiku kaudu kujunenud psühholoogilistel mehhanismidel põhinev signaal, kas on võimalik, et hoiatussildid hoopis suurendavad suitsetamise väärtust signaalina? Kas suitsetav teismeline tõestab teistele seda enam oma potentsiaalset võimet signaali hinda maksta, kui suitsupaki peal on reaalselt pildiga näidatud, kui ohtlik see tegevus olla võib?

Huvitaval kombel on sigaretitootjad sellest evolutsioonibioloogilisest tõdemusest aru saanud juba ammu. 1973. aastal saatis R.J. Reynoldsi tubakakompanii teadusdirektor firmasisese memorandumi uute brändide reklaamimise kohta noortele. Ta märkis, et «psühholoogiliselt on 18-aastased surematud» ning «soov näida vapper on osaks suitsetama hakkamise motivatsioonist». Ta lisas: «Mõnes mõttes on hoiatussilt pakil seega isegi plussiks.»

Kogu maailmas on suitsetamine siiski langustrendis. On võimalik, et see tõepoolest tuleneb suuremast teadlikkusest suitsetamise ohtlikkuse kohta, kuid ma usun, et lisategurina tuleb arvesse võtta ka keskmise eluea kiiret kasvu. Klassikaline elutempoteooria ennustab, et mida pikem on eluiga (aeglasem elutempo), seda rohkem tasub investeerida tervisesse ja vähem sigimisse.

Pikem oodatav eluiga võib juba iseenesest vähendada vajadust noorena teistele eluga riskides oma ülimust tõestada. Seega on terviseriskidele rõhuvad sildid kindlasti vähemalt kohati asjakohased. Välja arvatud juhtudel, kui nad ei ole.

Kuidas võiks siis välja näha hoiatussilt, mis vähendaks suitsupaki kui sugulise valiku signaali kvaliteeti? «Suitsetamine teeb impotendiks» ei sobi, sest nii saab just suitsetades «tõestada», et sind ei tee. Võib olla oleks lahenduseks suitsetaja naeruvääristamine ja tema iseloomu nõrkuse esiletoomine. Näiteks «Suitsetamine näitab tahtejõu puudumist» või «Suitsetama hakkavad vaid kergesti mõjutatavad idioodid» või «Suitsetama hakkavad teiste heakskiitu lunivad mömmid». Pakkuge ka oma variant!