Poleks üldse ette kujutanud, et Eestis võiks olla sellisel tasemel koduorjust, ütles Postimehele psühhoterapeut ja MTÜ Eluliini juhatuse liige Eda Mölder.

«Kui selle inimese ellu tekib keegi, kes pakub tööd või muid võimalusi, haaratakse sellest kinni. Inimkaubanduse mõistes on see värbamine ja toimub läbi manipulatsiooni. Eriti haavatavad on need, kellel on seejuures ka oma sissetulek – orjastaja võtab endale pensioni või muu abiraha,» selgitas psühhoterapeut.

Seksuaalne ärakasutamine on Eestis levinuim orjastamise vorm

Seni on kõige rohkem avastatud seksuaalkurjategijaid, kes on oma ohvri liikumisvabadust piiranud. Värskemate juhtumite valguses võib Mölderi sõnul hakata rääkima ka koduorjuse kasvust.

«See on töö kodumajapidamises kellegi heaks, kellegi kodus. Ma poleks üldse ette kujutanud, et Eestis võiks olla sellisel tasemel koduorjust,» tõdes Mölder. Tema sõnul ei oska või ei taha ümberkaudsed inimesed sellist kuritegevust aga märgata, sest teatud juhtudel võidakse ka ise sellest kaudset kasu saada.

Ohvrite põgenemist takistab tõsiasi, et enamasti on tegemist väga räige vägivallaga orjastaja poolt ning ohvril puuduvad isiklikud ressursid. Puudub ka usk, et keegi võiks üldse aidata.

«Raha on ära võetud ja pole sugulasi, kelle juurde minna. Ohvri telefon on kontrolli all – võidakse sisse helistada ja anda töökorraldusi, aga pole raha, et välja helistada,» sõnas Mölder.

Suurim ressurss on ümbritsevad inimesed

«Tihti on orjastatud ohvrid teiste inimeste vaateväljas ja see on nende suurim ressurss. Orje viiakse erinevatesse kohtadesse tööle, nad on kodumajapidamises . Tohutud kogused inimesi näevad seda olukorda ja ei julge reageerida,» kirjeldas Mölder.

Psühhoterapeudi sõnul on ümbritsevatel inimestel raske mõista ja uskuda, et tegemist on lubamatu teoga ja et selline asi toimub nende vahetus läheduses. Halvimal juhul nähakse orjapidamist kaudselt ka endale kasuliku tehinguna, mis seab moraalinormid kahtluse alla.

Ohver ei mõista, kuhu ta on sattunud

«Inimesel on väga raske üldse aru saada, et ta on ohver ja see võtab aega,» selgitas Mölder.

«Vaadates Eesti orjastamisjuhtumeid, siis need on kestnud aastaid. Kui juhtum avalikuks tuleb ning politsei ja meedia seda uurima asuvad, siis ei mõtle keegi sellele, mida ohver tunneb ja üle elab,» märkis ta  ning lisas, et valdav suhtumine ühiskonnas peab enamasti ohvrit rumalaks.

Orjapidamise ohvriteks sotsiaalselt ja majanduslikult väga haavatavad inimesed, kellel tihti on kas suhtlemisraskused või muud tüüpi alaareng.