Kristiina Herodes: üks jalg idas, teine läänes (4)

, suhtekorraldaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristiina Herodes
Kristiina Herodes Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Poola välisminister Witold Waszczykowski tõstis tänavusel Lennart Meri juubelikonverentsil üles küsimuse, miks on NATOs siiani kahesuguse staatusega liikmeid. Läänepoolsemad on justkui võrdsemad, sest nende julgeolekut tagab NATO paremini.

Idatiivaga tegeletakse põhjalikult alles nüüd, ning eelseisvalt Varssavi tippkohtumiselt loodetakse alliansi kinnitust, et ka siinpool saab julgeolek olema sama kõrgel tasemel. Kaardile vaadates me ebavõrdsust ei näe, aga sügavamalt ja lähemalt vaadates on ka lääne sõjalise bloki sees ikkagi veel omaette lääs ja ida, kus vahe pole mitte geograafiline, vaid sisuline.

Euroopa tundmatu osa

Ida-Euroopa või n-ö uue Euroopa enesekehtestamine meie kontinendi ühistes asjades on olnud väga aeganõudev. Sain sellest isikliku kogemuse, töötades Euroopa Liidu õigusriigimissioonil Kosovos. Alustasin veel enne missiooni ametlikku algust 2008. aasta kevadel. Tol ajal ei olnud missioonis juhtivatel positsioonidel mitte ainsatki inimest n-ö uutest liikmesriikidest ehk nendest maadest, mis ühinesid Euroopa Liiduga alates 2004. aastast. Ning seda Balkanil, kus Ida-Euroopa tundmine olnuks kahtlemata väärtuslik ja tarviline teadmine.

Ka veel kolm aastat hiljem, kui asendasin oma ülemust juhtkonna nõupidamistel, täheldasin, et olen laua taga ainus uue liikmesriigi esindaja (rääkimata sellest, et ka üks vähestest naistest). Alles pärast minu Eestisse tagasi jõudmist olukord Kosovo missioonil muutus ning juhtivatele kohtadele hakkas saama ka inimesi endisest idablokist.

Milles see asi siis on? Kas siinpoolsete inimeste suhtes püsib mingi eriline usaldamatus ja eelarvamus? Järsku meid lihtsalt ei tunta piisavalt?

Üks üpris palju maailmas ringi reisinud keskealine itaallasest sõber rääkis mulle näiteks, et tema kodumaal elades tegelikult ei puutugi ju idablokis ehk raudse eesriide taga elanud inimestega suuremat kokku. Nende esmakordne suurem teadvustamine leidis Itaalias aset alles 1990ndate algul, kui paljud albaanlased üle Aadria mere saapamaale jõudsid.

Nõukogude Liit oli minu tuttava jaoks tol ajal üks suur föderatiivne riik. Selle vastu, et Moskva võimu all olid erinevad liiduvabariigid ja suure riigi sees elas hulk erinevaid rahvaid, Itaalias keegi eriti huvi ei tundnud.

Mitu riiki on Baltikumis?

Seepärast pole ka eriline ime, kui veel 25 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist ei suudeta Euroopas teinekord vahet teha, kas Baltikum on üks riik või on seal tegelikult mitu maad. Lääne tavainimene sellele ei mõtle ja teda see ei mõjuta. See, et Balti riikides kõneldakse eri keeli ja eestlane ei saa lätlasest aru, võib lausa üllatusena tulla. Ilmselt ei ole ma mingi erand, kellelt on korduvalt küsitud, kas eesti keel on lähedane vene keelele. Suurema tuntusega võivad arvestada poolakad, keda on piisavalt palju, et kõikjal kohal olla. Nad ise peavad end küll pigem keskmise suurusega riigiks.

Kui raudne eesriie mõranema hakkas, jõudsid vahepeal ununenud idaeurooplased läänes taas mõnevõrra pildile. Esimesed märgid sellest ilmnesid 1980ndate teises pooles. Uuesti nähtavale ilmunud rahvastesse suhtuti isegi positiivselt ja uudishimulikult, sest telepildis tundusid nad lääne inimestele nende endiga üpris sarnased. Nad liikusid küll ringi mingite kummaliste autosarnaste sõidukitega ega rääkinud arusaadavas keeles, aga muidu oli neil kaks jalga ja kätt, juuksed lõigatud ja riided seljas. Siis hakkas nende kohta teavet jõena voolama ja läände jõudis nii palju tundmatuid idaeurooplasi, et oli aeg neid kartma hakata. Stereotüüpseks muljeks sai idaeurooplane kui odav tööjõud, kelle saabumine lääneriiki pidi toimuma kui mitte illegaalselt siis vähemasti kuidagi kahtlaselt. Siit polnud kaugel mõte, et tegu peab olema kriminaalidega. Suuresti sellelt pinnalt loodigi nn Poola torumehe müüt, kellega sai hirmutada näiteks prantslasi – vaat, kui tuleb selline sinu ettevõttesse ja võtab su töökoha endale.

Pealiskaudne ajalugu

Ameerika Ühendriikide ajalooprofessor Larry Wolff osutas 1990ndate algul idaeuroopluse mõiste kasutamisega seonduvale probleemile ajalookäsitluses. Ida-Euroopast kõneldi üpris lihtsustatud kujul, liiga üldiselt. Wolffi hinnangul oli tegemist mugava terminiga, millega sai nagu viigilehega ebamugavaid probleeme katta.

Ka Briti ajaloolane Norman Davies toob oma monumentaalses Euroopa ajaloos esile, et Lääne-Euroopas ja ka Ameerika Ühendriikides on Ida-Euroopa ajalugu käsitletud pigem pealiskaudselt ja tihtipeale ka üleolevalt. Kui juba siinne ajalugu ei sobi hästi parketile, mis siis imestada, kui tänapäeva reaalsuses ilmnevad samasugused jooned. Kui Ida-Euroopa ajalugu ei tunta, siis ei saa teada hästi ka seda, mis või kes me siinkandis oleme.

Kuid mitte vaid paksudes ajalooköidetes ei kohta niisugust käsitlust. Paar aastat tagasi olin ma Inglismaal sõpradel külas ja sirvisin seal kohalikku, kuid ka mitmesse keelde tõlgitud atlast, mis mõeldud lugemiseks lastele. Üllatusena avastasin lasteatlasest, et Eesti, Läti ja Leedu olid paigutatud Venemaa alla – ehkki iseseisvate riikidena.

Kaartide ja atlaste sirvimine on reisil üpris silmiavav tegevus. Isegi kodukandi kohta. 1990ndate keskel sattusin Saksamaal näiteks kaardile, kus Eesti linnad kandsid jätkuvalt nimesid Reval ja Dorpat. Mõne aasta eest uurisin põhjalikumalt Euroopa autoatlasi ja tundsin huvi, kuidas kajastuvad neis nii Balkani kui ka Baltimaade teedevõrgud.

Teedeta maailmaosa

Tollel hetkel Kreekas ja Itaalias leidunud valik oli sisult nii kesine, et enamiku sellest võis rahulikult poeriiulisse tagasi tõsta. Üht sealset autoatlast kasutades ei oleks ma kindlasti oma ema juurde maale jõudnud. Teises väljaandes oli Järvakandit esitatud kui suurt linna.

Ühe atlase ma siiski lõpuks soetasin. See kaardimaailmas üpris tuntud bränd oli Poola teedevõrgust olulise osa välja jätnud. Kahjuks taipasin seda alles siis, kui juba puudulike kaartide järgi Poolas orienteeruda katsusin.

Toodud näited tunduvad pisiasjadena, kuid nende kuhjudes ilmneb suurem pilt. Kui täiskasvanud inimene on kasvanud üles atlasega, kus Eesti, Läti ja Leedu leiduvad Venemaa all, siis on talle tõenäoliselt päris raske selgitada, et me ei kuulu sinna ei poliitiliselt, keeleliselt ja ka kultuuriliselt. Selliselt haritud kodanik peab ümber kasvama, et tajuda Eestit omaette riigina, kes ei kuulu isegi Venemaa mõjusfääri.

Kultuurilised erinevused on samas olemas ka läänega, kõige igapäevastemas asjades. Ühes rahvusvahelises seltskonnas arutasid näiteks paar ameeriklast, miks on idaeurooplastega raske suhtlema hakata. Nende pikale veninud jutu võiks kokku võtta nii, et vahel võetakse siinmail vestlusi liiga tõsiselt. Näiteks sissejuhatavale küsimusele «Kuidas käsi käib» püütakse meie kandis vastata päriselt. Mitte sellise mängleva kergusega öelda, et hästi või väga hästi, et siis liikuda sujuvalt edasi ilmale ja siis näiteks juba spordile.

Samamoodi on ka meil teinekord raske mõista, kuidas saab küsimust esitades oodata sellele vaid positiivset vastust. Muidugi, ega meie ka ikka eriti ei taha, et keegi päris esimesel vestlusel oma raske saatuse ära räägib. Samas, ainult moepärast ka vastust ei taha anda ega saada.

Valikuta kõige ahmimine

Endises idablokis levinud käitumisharjumused on veerandsajandi jooksul ka tublisti muutunud. Kaubapuudusest oleme jõudnud sinna, kus püüame leida mõistlikku vahekorda tarbimise ja äraviskamise vahel.

Aga me oleme jõudnud selleni läbi mitme faasi. Isegi Mihkel Mutt oma satiirilises romaanis «Hiired tuules» kirjeldab tegelasi, kes saabuvad vastuvõtule eesmärgiga kõht täis süüa ja mis järele jääb, see taskutesse panna. Teistlaadne rehepaplus tuli meelde siis, kui ühe sõbraga enam kui kümme aastat tagasi aitasime üht kuurialust koristada. Kui üks järjekordne, 1980ndatel väga väärtuslikuks peetud metallist jupstükk äraviimiseks kärusse lendas, pomises mu sõber, et saab nüüd aru küll, miks Nõukogude Liit kokku varises. Kõiksugu sovhoosnikud-kolhoosnikud tassisid ju kõik vajaliku oma koduõuele ega lasknud neid asju ringlusse.

Meenub, kui aastaid tagasi ütles mu belglasest kolleeg, et tegelikult võiksid vanad Euroopa Liidu riigid hakata juba ka uutelt õppima. Tõepoolest, esmalt ahmisime oma n-ö metsikus idas kõike läänest tulnut valikuta, oli see šokolaad, pesupulber või teadmised. Nüüd suudame juba ise midagi vastu pakkuda.

Ida-Euroopa on ühelt poolt vana Euroopa, aga ka uus Euroopa, mis paistab silma töökuse ja innovaatilisusega. Nii me siin toimetamegi, olles ühe jalaga idas, teisega läänes.

Kommunikatsiooniekspert Kristiina Herodes on hariduselt ajaloolane, töötanud ka ajakirjanikuna, pea 12 aastat olnud seotud justiitsvaldkonna kommunikatsiooniga, sellest kolm aastat ELi suurimal õigusriigimissioonil EULEX Kosovos.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles