Indrek Kuus: sotsiaalsed mugavusleinajad ehk kriba Facebooki seinale «R.I.P» ja korras

Indrek Kuus. Foto: Erik Prozes / Postimees

Huvitav, kui palju on neid inimesi, kes Facebookis sätivad automaatselt, et «sõbra» sünnipäeva puhul ilmub tema seinale «PÕS» ja mõne kuulsa inimese surma puhul kribavad nad R.I.P. ning on endaga väga rahul. Sõbra sünnipäevapeole nad ei viitsi minna, sureb mõni ammune sõber, sugulane või kolleeg, siis matustele hoopiski mitte. Olid juba ammu teised plaanid, ollakse kaugel ära, kuid tegelikult molutatakse niisama kodus ja vahitakse telekat, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Hiljem kalmule küünalt viima pole mõtteski minna, sest oma oivaline elukene tahab elamist ja tööasjad ajamist. Olid juba ammu teised plaanid, ollakse kaugel ära.

Äsja lahkus meie hulgast armastatud lastekirjanik Ellen Niit. Tubli ja tore naine elas pika ja väärika elu, jättes meile palju toredaid raamatuid. Mõistagi olid paljude temaga kokku puutunud inimeste meenutused ja järelehüüded asjakohased. Ilusad ja armsad.

Ma tean, et Rein Veidemann on tundlik ja südamlik inimene ja tema järelehüüdes seisis: «Et me nüüd oleme määratud selles valguses leinale; et eesti lasteluule on kaotanud oma ema, nagu on Elleni lapsed ja lapselapsed kaotanud ema ja vanaema – iga surm tundub kättejõudmisel ülekohtune, ema surm iseäranis.»

Aga kui keegi peab õigeks ja viisakaks Facebookis «PÕS» ja R.I.P tegevust edasi viljelda, siis ei sünni sellest ju miskit kahju, kõige enam on see ehk pisut mage ja tüütu

Tunnistan ausalt, et ei Ellen Niidu ega paljude surnud Eesti kui välismaa suurkujude puhul pole ma leinanud. Selles mõttes, et pole nutnud ega olnud ahastuses, meeletus kurbuses ega kribanud Facebooki R.I.P  või soovinud kaastunnet lähedastele, kes ju ei tunnegi mind. Mulle tundub see kohatu, kuigi nii enda arvates, kui ka paljude sõprade kinnitusel, olen ma üsna südamlik inimene. Muidugi vist mitte nii tundeline kui Rein Veidemann. Kuid puhaku Ellen Niit ja teised surnud rahus.

Pealegi, ega vanainimesed vist enamasti surma pelga. Meenuvad Oskar Lutsu mälestused, kuidas ta on mures oma haige vanaema pärast. «Ega sa ometi sure, vanaema?», «Oh, poisike,» vastab ta, «mis siis on sellestki, kui ma peaksin surema? Eks ole juba küllalt elanud siin maailmas.»

«Nii juba oma elu algupäevil saan sealsamas Oasti aidaesikus esimese ja ilusa õppetunni, kuidas naeratledes vaatab surmale näkku inimene, kelle südant ei koorma mingi ülekohus.»

Eks igaüks meist on surma ja leinaga kokku puutunud, valutanud südant ning nutnud lähedase kaotuse ja sõbra reeturlikkuse või armastatu kaotuse puhul. Siin pole mul miskit ütelda, sügavatest tunnetest ja valust on palju kirjutatud, kes on lugenud ja südamesse võtnud, on juba iseasi.    

Muidugi on isiklik lein ja lähedasele hingeabi andmine hoopis teine teema, kui lihtsalt viisakas austuse avaldamine lahkunule ja tema omastele. Inna Aasmaa on oma kunagi mitmetes kordustrükkides ilmunud raamatus «Käitumisest» surmale, matustele ja peiedele pühendanud vaid paar lehekülge, õpetades, et leinajate kurbust püütakse leevendada osavõtva ja abistava tähelepanuga, suursõnaliselt kaastunnet avaldades pole mõtet kasutada tühiseid ja ja kulunud lohutussõnu.

Ma mäletan, et nutsin lapsena lahinal ja lohutamatult Ernest Seton-Thompsoni raamatut «Lugusid loomadest» lugedes, sest oli ikka kole, kui jutus «Telder mustang» hüppas hobune kuristikku, et surra vabana. Kui mina sirgusin suuremaks, siin näiteks vana ja haige paavst Johannes Paulus II matustepäev kulges minu jaoks väga lõbusalt, kuigi katoliiklased lahistasid nutta ja olid väga kurvad. No mis teha, mina polnud lihtsalt kurb. Jah, mul oli väljamõeldud hobusest palju rohkem kahju, kui ühest haigest ja vanast välismaalasest.

Aga kui keegi peab õigeks ja viisakaks Facebookis PÕS- ja R.I.P-tegevust edasi viljelda, siis ei sünni sellest ju miskit kahju, kõige enam on see ehk pisut mage ja tüütu, kuid eks ajad ja kombed muutuvad ja vikatimees tegutseb kõigest hoolimata väsimatult edasi.