Võrreldes 2010. aastaga on Eestis kasvanud 25 protsendilt 30 protsendile nende 11–15-aastaste õpilaste osakaal, kes on viimase aasta jooksul kahe või enama nädala vältel iga päev tundnud sellist kurbust ja lootusetust, et on loobunud tavalistest tegevustest.
Kuid 2011. aasta andmetel sai meil ambulatoorselt psühhiaatri konsultatsiooni 7262 kuni 14-aastast last, mis on vaid 3,5 protsenti võimaliku vaimse tervise häirega lastest.
Kui lapsel on keskkõrvapõletik, siis me ei ütle: «Sa kujutad endale asju ette» või «Ootame, vast läheb ajaga üle». Me hoolitseme selle eest, et laps saaks võimalikult tõhusat ravi. Aga miks me lapse vaimse tervise häirete korral tihtipeale kardame abi paluda?
Ühendkuningriigis tehtud uuringu põhjal kardab iga kolmas lapsevanem, et nad paistab halva ema või isana, kui tema lapsel on vaimse tervise probleeme. Kuid kas nõrkust ei näita hoopis see, kui jätame oma lapse vajaliku abita?
Kui tuua taas näide Suurbritanniast, siis seal kannatab iga kümnes 11-aastane laps mõne vaimse tervise probleemi käes. Nn käitumishäiretega laste seas on kaks korda rohkem neid, kes lahkuvad koolist ilma kvalifikatsioonita, kolm korda rohkem saavad nad puberteedieas lapse, neli korda rohkem võivad sattuda narkoprobleemide küüsi ja 20 korda suurema tõenäosusega jõuavad oma elukaarel vanglaseinte vahele.
Sama Briti uuring ütleb ka seda, et vaimsete tervisehädadega lapsed peavad pärast esimeste probleemide ilmnemist ootama keskmiselt kümme aastat, enne kui saavad professionaalset abi. On tehtud arvutused, et see kümneaastane viivitus läheb Suurbritannia ühiskonnale maksma 105 miljardit naela.