Liina Kersna: lapse vaimne tervis pole vähem oluline kui füüsiline

Liina Kersna Foto: Arvo Meeks

Tänasel lastekaitsepäeval on ajakohane taas kord teadvustada, kui olulist rolli inimese arengus mängib tema lapsepõlv. Ja mitte ainult tema enda, vaid ka tema vanemate ja vanavanemate lapsepõlv, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Liina Kersna (Reformierakond).

Võtame näiteks tänapäeva maailmas kurjuse kehastuseks kujunenud Anders Breiviku loo. Miljonid on küsinud: «Miks? Kuidas see ometi juhtus? Mis oli juhtunu põhjus?» Võimalik vastus viib meid mitme põlvkonna taha.

Hilisema massimõrvari vanaema piinles lastehalvatuse tõttu ratastoolis ning kannatas paranoia ja hallutsinatsioonide käes. Pärast tema abikaasa surma muutus nende kaheksa-aastase tütre elu tõeliseks õudusunenäoks. Väikesest tüdrukust sai psühhopaadist ema hooldaja. Kontaktid välismaailmaga katkesid, päevast päeva viibis ta vaid oma vaimuhaige ema mõjuväljas. Viimane pidas kõigi oma hädade süüdlaseks just nimelt oma väikest tütart.

17-aastaselt sai tüdrukul piinavast elust küllalt ning ta põgenes kodust. Neiul polnud ei kooliharidust ega sõpru. Emaga ta enam kunagi kontakti ei võtnud. Noor naine abiellus üsna pea ning jäi lapseootele. Kuid elatud elu oli jätnud temasse karmi jälje ning ta vihkas oma last juba enne selle sündi. Sündinud väike poiss elas pideva süüdistuste tulva all. Ema korrutas nii lapsele kui tuttavatele, et soovib oma lapse surma, kuna too on sündinud kuri ja piinab teda. Naine ahistas, peksis ja väärkohtles oma poega seksuaalselt. Spetsialistide hilisemal hinnangul oli see väike poiss oma ema agressiivse paranoia ja meessoo vihkamise ohver.

Õnnetute elude ahelreaktsioon

See õnnetute elude ahelreaktsioon on järjekordne tõestus väitele, et vägivallal on tavaks kanduda põlvest põlve. Vägivalda kogenud või ka näinud lastel on suur tõenäosus kasvada kas järgmisteks ohvriteks või vägivallatsejateks, eriti kui neid õigel hetkel ei aidata. Northamptoni Ülikooli uurimuse järgi on kodus vägivalda kogenud lastest üle 60 protsendi tulevikus ka ise vägivaldsed.

Uuringute järgi õpib Suurbritannias keskmiselt igas algkooli klassis vähemalt kaks väärkoheldud last. Need lapsed on tihti depressioonis ja posttraumaatilises stressis, neil esineb rohkem alkoholi- ja narkosõltuvust. Ärevus, õudusunenäod, süütunne ja segadus kuuluvad väärkoheldud laste igapäevaellu. Uuringutest on saanud kinnitust ka seos posttraumaatilise stressi ja õigusrikkumiste vahel.

Me teame ka seda, et 8–10-aastaste laste käitumisraskused, mahajäämus koolis ja lapsevanemate kehvad vanemlikud oskused suurendavad tulevase vägivaldse käitumise tõenäosust. Kui me lastele õigel ajal abi ei paku, sooritavad pooled neist oma eluteel mõne kuriteo.

Abivajavad lapsed ja nende vanemad vajavad erilist tähelepanu. Kokkuvõttes tuleb see mitu korda odavam võimalike tagajärgede kinnimaksmisest.

Üks konkreetne brittide läbi viidud vägivallavastane programm kolme-nelja-aastaste vägivallariskis elanud laste seas näitas, et need, kes selles programmis osalesid, olid 19-aastaselt tublimad koolilõpetajad ning palju tegusamad tööturul. Selle programmi järeldus oli: kulutades ühe dollari vägivaldse käitumise ärahoidmiseks, säästame seitse dollarit.

Miks kardame tegeleda vaimse tervise probleemidega?

Ekspertide hinnangul on Eestis vähemalt 12–20 protsenti alla 18-aastastest lastest diagnoositava vaimse tervise häirega. Neist ligikaudu veerandil on igapäevane toimetulek häiritud.

Eeldades, et Eesti noorte psüühikahäirete levimus ei erine oluliselt muust Euroopast, kehtivad Eesti kohta tõenäoliselt järgmised arvud:

• aktiivsus-ja tähelepanuhäirega lapsi ca 13 300 (levimus keskmiselt 5%),
• autismispektrihäirega lapsi ca 1600 (0,6%),
• käitumishäiretega lapsi ca 8000 (3%),
• opiaadisõltuvusega hilisteismeealisi (15–19-aastaseid) ca 300 (0,4%),
• kanepisõltuvusega hilisteismeealisi ca 1400 (1,8%).

Võrreldes 2010. aastaga on Eestis kasvanud 25 protsendilt 30 protsendile nende 11–15-aastaste õpilaste osakaal, kes on viimase aasta jooksul kahe või enama nädala vältel iga päev tundnud sellist kurbust ja lootusetust, et on loobunud tavalistest tegevustest.

Kuid 2011. aasta andmetel sai meil ambulatoorselt psühhiaatri konsultatsiooni 7262 kuni 14-aastast last, mis on vaid 3,5 protsenti võimaliku vaimse tervise häirega lastest.

Kui lapsel on keskkõrvapõletik, siis me ei ütle: «Sa kujutad endale asju ette» või «Ootame, vast läheb ajaga üle». Me hoolitseme selle eest, et laps saaks võimalikult tõhusat ravi. Aga miks me lapse vaimse tervise häirete korral tihtipeale kardame abi paluda?

Ühendkuningriigis tehtud uuringu põhjal kardab iga kolmas lapsevanem, et nad paistab halva ema või isana, kui tema lapsel on vaimse tervise probleeme. Kuid kas nõrkust ei näita hoopis see, kui jätame oma lapse vajaliku abita?

Kui tuua taas näide Suurbritanniast, siis seal kannatab iga kümnes 11-aastane laps mõne vaimse tervise probleemi käes. Nn käitumishäiretega laste seas on kaks korda rohkem neid, kes lahkuvad koolist ilma kvalifikatsioonita, kolm korda rohkem saavad nad puberteedieas lapse, neli korda rohkem võivad sattuda narkoprobleemide küüsi ja 20 korda suurema tõenäosusega jõuavad oma elukaarel vanglaseinte vahele.

Sama Briti uuring ütleb ka seda, et vaimsete tervisehädadega lapsed peavad pärast esimeste probleemide ilmnemist ootama keskmiselt kümme aastat, enne kui saavad professionaalset abi. On tehtud arvutused, et see kümneaastane viivitus läheb Suurbritannia ühiskonnale maksma 105 miljardit naela.

Tihti jõuavad hädas lapsed abini alles siis, kui on teinud enesetapukatse või end tahtlikult vigastanud. Tallinna 14–15-aastastest õpilastest on vähemalt korra elu jooksul ennast tahtlikult vigastanud 33 protsenti.

Me teame, et pooled täiskasvanute vaimsed probleemid on alguse saanud enne 15-aastaseks saamist, kolmveerand enne 18-aastaseks saamist.

Laste vaimse tervise eest hoolitsemine on meie laste tuleviku ja turvalisuse küsimus. See on iga konkreetse inimese saatuse ja elukvaliteedi küsimus. Mis võiks olla veel tähtsam?

Kokkuvõtteks

Suur osa väärkoheldud ja vaimse tervise probleemidega lapsi ei saa õigel ajal vajalikku abi. See omakorda tähendab, et ühel hetkel on meie seas süvenenud psüühikahäiretega täiskasvanud, kes halvemal juhul võivad ohustada nii enda kui ka meie kõigi turvalisust. Lisaks jääb ühiskond ilma nende inimeste panusest.

Meil tuleb üle saada valehäbist, mis varjutab vaimse tervisega tegelemist. Vaimse tervise eest hoolitsemine on sama tähtis kui füüsilise tervise eest hoolitsemine. Õigeaegne tegelemine laste vaimse tervisega on investeering tulevikku, mitte lihtsalt kulu. Ühiskonnale on tunduvalt odavam teha ennetustööd kui maksta kinni tagajärgi.

Samas on meil probleemiks laste vaimse tervise spetsialistide vähesus. Minimaalne vajalik täiskoormusega töötavate lastepsühhiaatrite arv peaks ekspertide hinnangul olema Eestis 60, meil töötab arvestatava mahuga aga vaid 25 lastepsühhiaatrit.