Martti Kangur: kellel peaks olema ligipääs sõidukijuhtide andmetele?

Martti Kangur Foto: Maanteeamet.

Maanteeameti sõidukite registriosakonna juhataja Martti Kangur kirjutab, miks peaksid sõidukijuhtide andmed olema kaitstud.

Viimastel aastatel on ikka leidnud kajastamist eraparklate huvi saada maanteeameti hallatavast liiklusregistrist sõidukiomanike andmeid. Seda selleks, et neile kätte toimetada parkimistasu maksmata jätmise tõttu väljastatud teadet leppetrahvinõude kohta. Ka viimasel ajal on teema jälle kajastamist leidnud, eriti pärast õiguskantsleri pöördumist maanteeameti poole ettepanekuga võimaldada edaspidi eraparklate juurdepääs registriandmetele.

Alates 1. juulist 2011 kehtib liiklusseadus, mille järgi on liiklusregistrisse kantud andmed üldjuhul avalikud, kuid seda teatud eranditega – eelkõige isikuandmete osas. Piiratud juurdepääsuga andmeid võib väljastada kolmandatele isikutele, kel on selleks õigustatud huvi, mille peab tuvastama maanteeamet kui liiklusregistri vastutav töötleja.

Miks eraparklatele sõidukiomanike andmeid ei väljastata?

Maanteeameti hinnangul ei võimalda seda esiteks liiklusregistri pidamise eesmärgid, mis on selgelt avalik-õiguslikku laadi. Liiklusregister on informatiivne andmekogu, mida riik, aga ka kohalikud omavalitsused, kohtutäiturid, notarid jt kasutavad seadusest tulenevate avalike ülesannete täitmiseks. Kui maanteeamet asuks abistama eraparklaid, peaks ta võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt abistama ju põhimõtteliselt kõiki tsiviilsuhetes tegutsevaid isikuid, sh ka võlgade sissenõudjaid, inkassofirmasid.

Liiklusregistris sisalduvate andmete ja nende töötlemise eest vastutab täielikult maanteeamet, kes ei suudaks sõidukiomanikele põhjendada ega selgitada, mis põhjustel on vaja tsiviilsuhetes tegutsevaid isikuid avalikes huvides loodud registri andmetega abistama asuda. Oleks ju mõeldamatu olukord, kus iga erahuvides tegutsev isik väidab liiklusregistri pidajale, et tal on tekkinud eraõiguslik nõue mõne sõidukiomaniku vastu, või tegeleb ta eraparkla haldamisega, ja maanteeamet peaks põhimõtteliselt igale soovijale ka andmed väljastama.

On selge, et liiklusregistri otstarbeks ei saa pidada sõidukiomanike tuvastamise hõlbustamist eraõiguslikul eesmärgil. Samuti on selge, et eraparklate eesmärgid ei seondu erinevalt maanteeametist avalike huvide täitmisega, vaid tulu teenimisega parkimisvõimaluste loomiselt. Maanteeamet avaliku võimu kandja ja liiklusregistri pidajana lähtub oma tegevuses seadusest, kuid  ühestki kehtivast seadusest ei tulene maanteeametile kohustust eraõigussuhte (teise) poole väljaselgitamise lihtsustamiseks, sellele kuidagi kaasa aitamiseks või muul viisil eraõigussuhtes tegutsevate isikute abistamiseks. Ka riik sarnaselt kingsepaga peaks jääma oma liistude juurde. Arvan, et seda eeldab ka rahvas.

Teiseks – mis või kes on eraparkla? Tänapäeval ei ole enam vaidluse all, et parkides sõiduki eraparklasse, mille sissesõidul on selgelt nähtavad parkimistingimused, sõlmib parkija nendel tüüptingimustel eraparklaga (parkimis)lepingu. Üldteada on ka asjaolu, et parkimisteenuse nagu iga muu teenuse eest tuleb maksta.

Tulenevalt eraparklate äritegevuse eripärast ei tea nad oma lepingupartnerite nime, rääkimata siis kontaktandmetest. Nad teavad üksnes sõiduki andmeid (mark, mudel, registreerimisnumber). Sõidukil ei ole õigusvõimet, mistõttu see ei saa olla õiguste ega kohustuste kandja ega lepingu pool. Seega on iseenesest arusaadav, et eraparklal võib olla huvi välja selgitada oma lepingupartneri andmed.

Küsimus on selles, kas riik peab eraparklale appi tulema. Maanteeamet on olnud seisukohal, et parkimistasu maksmise tagamiseks on tegelikult tõhusamaid vahendeid, kui hakata tagantjärele leppetrahvinõudeid esitama ning nõuete adressaate riigi ja liiklusregistri abiga taga ajama. Selleks tuleks parklatesse paigaldada näiteks tõkkepuud, mille abil takistatakse parklast väljasõitu enne parkimistasu maksmist. Kui minna näiteks autoteenindusse, -pesulasse või rehvivahetusse, ei saa sealt üldjuhul enne teenuse eest tasumist lahkuda. Miks ei saa eraparkla oma äritegevust samamoodi korraldada?

Kolmandaks, maanteeamet on leidnud, et eraparklate võimalik huvi sõidukiomanike andmeid saada ei kaalu üles sõidukiomanike õigust privaatsusele. Sisuliselt tähendab see, et sellistest Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud õigustest nagu ettevõtlusvabadus ja õigus eraelu puutumatusele jääb küll peale viimane. Seda eelkõige põhjusel, et eraparklal on võimalik oma eesmärki saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.

Selliseks abinõuks on eespool juba kirjeldatud võimalused, kuidas tasu maksmist tagada. Võib väita, et niimoodi tegutsemine põhimõtteliselt väldiks parkimislepingute rikkumisi, kuid ei riivaks samas mingilgi viisil sõidukiomanike õigusi – nende liiklusregistris sisalduvad andmed jääksid töötlemata ja põhiõigused seega paratamatult riivamata. Ka riik saaks juhtida haldusressurssi sinna, kus seda ehk rohkem vaja on.

Neljandaks – järelevalve sõidukiomanike andmete töötlemise seaduslikkuse üle. Kui maanteeamet hakkaks väljastama liiklusregistrisse kantud juurdepääsupiiranguga andmeid kolmandatele isikutele, on selge, et andmete töötlemise seaduslikkuse üle tuleks teha ka (tõhusat) järelevalvet. Siinkohal tasub mõelda sellele, et olukorras, kus liiklusregistrile saaks ligipääsu kõik erahuvides tegutsevad isikud (sh eraparklad), ei oleks ilmselgelt võimalik teha järelevalvet (vähemalt mitte tõhusat järelevalvet) selle üle, et kõnealused andmed ka tegelikult puudutavad üksnes neid eesmärke, mille saavutamiseks algselt maanteeameti poole pöörduti (nt eraparklas parkinud sõidukitega seotud isikud).

Sellise järelevalve tegemine eeldaks seega maanteeameti töökorralduse olulist muutmist ja kuna maanteeamet tegutseb avalikes huvides, siis on ta leidnud, et eraõiguslike isikute (sh eraparklate) huvi ei kaalu siinkohal üles avalikku huvi maanteeameti töökorralduse ega selle muutmisega seonduvates küsimustes. Muide, ka andmekaitse inspektsiooni peadirektor Viljar Peep on hiljuti leidnud, et registrikraanide avamisega peab maanteeamet olema väga ettevaatlik, eelkõige vältimaks sõidukiomanike andmete väärkasutamist ja lekkimist.

Eelkõige neil põhjustel ongi maanteeamet siiani leidnud, et sõidukiomanike andmete väljastamine liiklusregistrist erinevatele eraõiguslikele isikutele, eeskätt eraparklatele, ei ole lubatav. Liiklusseaduses sätestatud juurdepääsupiirangute eesmärgiks on kaitsta liiklusregistrisse kantud isikute (sh sõidukiomanike) huve nende andmetele vaba (või suhteliselt vaba) juurdepääsu eest.

Mida toob tulevik?

Hiljuti pöördus maanteeameti poole õiguskantsler ja märkis, et kuivõrd eraparklatel on liiga keeruline sõidukiomanike andmetele ligi pääseda, peaks maanteeamet seda neile edaspidi võimaldama. Maanteeamet peab nüüd kaaluma, kas õiguskantsleri seisukohtade alusel peaks hakkama muutma väljakujunenud halduspraktikat. Tõsi on, et parkimislepingu rikkujad ei pea leppetrahvist pääsemiseks saama pugeda privaatsusõiguse taha.

Õiguskantsler leidis muuhulgas, et maanteeamet peab sõidukiomanike andmete väljastamiseks veenduma, et parkimistingimusi tutvustav tahvel peab asetsema parklas nähtaval kohal ja et sellel on muuhulgas sätestatud eraparkla õigus eeldada, et parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik. Maanteeametil tuleks sõlmida parklatega lepingud, mille järgi teeb sõidukiomanike kohta päringuid eraparkla nõuete esitamisega tegelev töötaja.

Tekib küsimus, kas maanteeamet peaks tõesti loobuma õigustatud huvi tuvastamisest ja huvide kaalumisest enne, kui otsustab võimaldada juurdepääsu andmetele. Sõlmides parklaga lepingu, saab päringute õiguspärasust kontrollida üksnes tagantjärele ja pisteliselt. Tundub ka mõnevõrra kaheldav, et maanteeamet hakkab oma põhiülesannete (teedeehitus, teehoiu korraldamine, liiklusohutuse suurendamine, registrite pidamine) kõrval tuvastama, kas kahe eraõigusliku isiku vahel sõlmitud parkimislepingu tingimused olid parklas nähtaval kohal ja sisaldasid teatud kindlaid tingimusi.

Liiklusregistris sisalduvad sõidukiomanike andmed on siiani jäänud laiemale ringile suletuks. Õiguskantsleri uued seisukohad on huvitavad. Maanteeamet kindlasti tutvub nendega ja otsustab, kas väljakujunenud praktika muutmiseks leidub kaalukaid põhjusi. Praegu ütleb sisetunne küll pigem, et sõidukiomanikud ei poolda andmete nn vabaks laskmist ja eeldavad ka edaspidi privaatsuse kaitset riigi poolt.