Carl Bildt: Rootsi oli Baltimaadega solidaarne

Rootsi välisminister Carl Bildt Foto: AFP / Scanpix

Pidustuste ja ilutulestikega tähistati 2009. aasta novembris häbiväärse Berliini müüri langemise 20. aastapäeva. Kui 1989 oli aasta, mil väline Nõukogude impeerium kokku kukkus, siis aastal 1991 lõhenes Nõukogude Liit ise oma vastasseisude all.

Tänavu möödub 20 aastat sellest, kui Eestil, Lätil ja Leedul õnnestus taastada oma iseseisvus koos kõigega, mida see kaasa tõi, sealjuures ka meie riigile. Ajalugu ei tunne ühtki teist näidet impeeriumi kokkuvarisemisest nii vähese verevalamise ja nii väheste avalike konfliktidega, kui seda oli Nõukogude Liidu lõhenemine ja lagunemine.

Siiski ei olnud sugugi iseenesestmõistetav, et kõik nii läks, ning seda meenutamegi täna – 20 aasta möödudes päevast, kui 14 inimest jättis oma elu Nõukogude tankiroomikute all Vilniuse teletorni juures.

See oli aeg, kui Moskva tumedad jõud püüdsid kolme Balti riigi iseseisvuspüüdlusi vägivalla abil tagasi tõrjuda. Avaliku konflikti ja verevalamiseni jõuti Vilniuses ja Riias. Oli täiesti ilmne, et vägivalla ja poliitilise manipulatsiooni abil kavatseti Nõukogude võimu taaskehtestada ka Tallinnas.

Eelnevalt olid pinged Moskvas järk-järgult teravnenud. Detsembris astus tagasi välisminister Ševardnadze, hoiatades uue diktatuuri eest. Niinimetatud võimuministeeriumid kontrollisid järjest enam üha nõrgenevat ja kahtlevamat Gorbatšovi.

Kuigi vägivaldsete võimupöörete üritusi Vilniuses, Riias ja Tallinnas juhtisid otseselt just need jõud, oli selge, et ka Gorbatšov püüdis hakata kella tagasi keerama.

Kohale lendasid KGB eriüksused. Pihkva õhudessantdiviis läks käiku. Kõrgeim Nõukogude sõjaväejuhtkond oli kohapeal operatsioone juhtimas. Kremlist pasundati ähvardavaid nõudmisi. Järsku ilmusid välja niinimetatud rahvuslikud päästekomiteed.

Selgem ei saanud pilt ollagi.

Neil ei läinud õnneks – ning avatud oli tee iseseisvusele, mis sai tegelikkuseks vaid kaheksa kuud hiljem.

«1991. aasta jaanuarisündmused olid Baltikumi vabadusvõitluse suurhetked. Tegemist oli venima hakanud ja teadmata lõpptulemusega kriisiga, kus Eesti, Läti ja Leedu rahvas näitas üles julgust, otsustavust ja vastupidavust – ühesõnaga väärikust.»

Niisuguse kokkuvõtte teeb oma raamatus ajaloolisest kuust Lars Fredén, Rootsi oma mees keset draamat. Loomulikult on tal täiesti õigus selles, et just kolme riigi rahvas ja juhid olid selle kuu jooksul maha mängitud ajaloolise draama tõelised kangelased. Nad barrikadeerisid oma parlamendid, et kaitsta rahvaste vankumatut tahet võita enesele vabadus ja seista vastu rõhumisele.

Kuid oli ka teisi tähtsaid asjaolusid. Kolme riigi vabanemine ei oleks õnnestunud ilma Venemaa võitlevate demokraatide kindla toeta. Vahetult pärast Vilniuse sündmusi sõitis Vene NFSV president Boriss Jeltsin Tallinna, mõistis toimunu teravalt hukka ja sõlmis kolme riigi juhtidega koostöölepingu.

Moskvas kogunesid tuhanded inimesed tänavatele protestima. Nad teadsid, et kui pimedusejüngrid oleksid Vilniuses peale jäänud, oleks see neil ka seal läbi läinud. Venemaa tärkav demokraatia oli sama suures ohus kui Balti rahvaste iseseisvus.

Rootsile olid need aastad üle mitme aastakümne välispoliitiliselt nõudlikemad. Solidaarsus Baltikumi vabaduspüüdlustega oli siiski tugev. Stockholmi kesklinnas toimunud 79 «esmaspäevamiitingut» kirjutasid oma ajalugu.

Vilniuse vägivallale järgnenud päeval kogunes Norrmalmstorgile ligi 7000 tuliselt protestivat inimest. Tookordne välisminister Sten Andersson tuli ka sel korral ning taas olin mina üks kõnelejatest. Teiste hulgas oli meiega Eesti riigimees Lennart Meri.

Miitingu lõppedes helisesid kõik Stockholmi kirikukellad, et anda meie sõnadele jõudu. Midagi sarnast ei olnud niisuguses kontekstis toimunud alates rahu sõlmimisest 1945. aastal. Nende kogunemiste tulipunktis oli rootslaste tugev solidaarsus sel dramaatilisel ajal.

Norrmalmstorgilt kõlanud tugevad hääled mobiliseerisid kindlasti lääneriikide avalikku arvamust, mis oli muidu pigem mures Moskva stabiilsuse pärast.

Vaevalt on mõtet arutleda teemal, mis oleks juhtunud, kui pimeduse jõudude rünnakut Vilniuses, Riias ja Tallinnas 1991. aasta jaanuaris oleks saatnud edu. Tõenäoliselt oli Nõukogude Liit igal juhul hukule määratud, kuid ilmselt oleks kokkuvarisemine jäänud tunduvalt kauem venima, toonud kaasa märkimisväärset verevalamist ja ehk isegi sõjategevust, võrreldes sellega, kuidas tegelikult läks.

Ka laiemas perspektiivis on 1991. aasta jaanuarikuu tähendust raske üle hinnata.

Isegi kui pimeduse jõudude rünnak sel kuul ebaõnnestus, ei olnud draama sugugi läbi. Augustis siirdus tegevus lausa Moskvasse ning tõi kaasa dramaatilisi tagajärgi kogu Nõukogude riigi varisevatele alustaladele – kuid selle juurde on meil põhjust edaspidi tagasi pöörduda.

Möödunud kahe kümnendi sündmused on toonud meile uue ja parema Euroopa. Kolme Balti riigi kuulumine nii Euroopa Liitu kui NATOsse ei ole tähtis mitte ainult neile endile, vaid ka meile. Meie julgeolek on paljudel olulistel põhjustel seotud nende julgeolekuga ning meiegi riigi huvides on nende majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline edu.

Muljetavaldava majanduskasvu järel tabas rahvusvaheline rahanduskriis kõiki kolme riiki raskelt – mitte ükski teine Euroopa riik ei sattunud nii keerulisse olukorda kui Läti.

Iseenesestmõistetav oli meie selgelt väljendatud poliitiline ja majanduslik toetus eelkõige Läti kangelaslikule tööle kriisist väljatuleku nimel. Kuigi palju jääb veel teha, on areng nüüdseks selgelt alanud.

Sel aastal on igal juhul oluline tagasi vaadata ja 20 aasta taguseid dramaatilisi sündmusi, toonast ebakindlust ja kangelaslikkust meelde tuletada. Vähemalt sama tähtis on aga nüüd majanduskriisi selja taha jättes pilk tulevikku suunata ja arutada, kuidas saaksime eelkõige majanduskoostööd veelgi tugevdada.

Praeguseks on Ericssoni tootmismaht Eestis üle kahe korra suurem kui Rootsis ning alates uusaastaööst kuulub Eesti eurotsooni nagu Soomegi. Tulevikuväljavaated ei ole kehvemad Lätis ja Leeduski.

20 aastat pärast Vilniuse teletorni juures toimunut on meil igati põhjust meenutada tänutundega neid, kes olid valmis kõigega riskima, et kindlustada oma järeltulijatele elu vabaduses. Lisaks kasutagem juhust ja mõtisklegem, kuidas tugevdada meile kõigile nii olulisi üle Läänemere ulatuvaid sidemeid.

20 aastat hiljem teame, et ohvrid ei olnud asjatud.