/nginx/o/2016/06/01/5457539t1hfdb2.jpg)
Kui hakkasin koos teiste antropoloogidega Kopli liine uurima, avastasime, et igaühel on oma arusaam, mida liinid tegelikult tähendavad: mõni meenutas elavat seltsielu ja toredat lapsepõlve, teiste jaoks oli tegu ohtliku urkaga, kuhu mitte mingil juhul sattuda ei sooviks, kirjutab Carlo A. Cubero, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi antropoloogia dotsent.
4. juunil, Kopli liinide festivalil, saavad liinid õiguse iseenda eest kõneleda.
Antropoloogina huvitun inimestest ning paikadest, millega läbi igapäevatoimetuste tähenduslikke suhteid luuakse. Olen aastate jooksul leidnud Tallinnas väga põnevaid kohti.
Huvi Kopli liinide vastu kasvas välja mõtte- ning avastusretkedest, mida tegin koos antropoloogiatudengitega multimeedia seminari raames. Otsisime paika, millel oleks ehk rohkem iseendast kõneleda kui mõnel teisel.
Legendaarsed puitmajad Kopli liinidel on mõne päeva pärast ajalugu. Kas hüvastijätt peaks olema kurb peielaud või meeleolukas tagasivaade asumile, mis on pikalt pealinnas kirgi kütnud?
Leidsime, et oleks tore luua korraks aeg ja ruum, kus koht saaks iseenda eest kõneleda – nii endistele elanikele kui ka neile, kes ehk kastaniõite vahele peitunud puitmajade vahele esimest korda satuvad.
/nginx/o/2013/05/23/1777432t1h10a5.jpg)
Kopli liinide viimane elanik Aleksander hoidis oma korteri korras ja puhtana kuni viimase hetkeni enne väljaviskamist. Ta tegi majas heakorratöid ja ehitas esimesele korrusele sauna. Tema korter oli tavaline keskklassi korter – ruumikas, televiisori ja mängukonsooliga.
Ainus asi, mis seda tavapärastest korteritest eristas, olid isepaigaldatud turvakaamerad maja fassaadil.
Kui piirkonnas hakati elektriühendust välja lülitama, ostis Aleksander generaatori, et üürikorteris elamisväärseid tingimusi säilitada – hoolimata sellest, et sundüürnike ümberpaigutamise tulemusel tühjaks jäänud kõrvalmajadesse asusid elama skvotterid ja elamistingimused läksid aina keerulisemaks. Aleksanderi jaoks oli see endiselt kodu.
Väljaspool Koplit on aga pikalt valitsenud seisukoht, et liinid pole paik, kuhu tavalisel linlasel asja oleks. Kui hakkasin koos teiste antropoloogidega inimesi intervjueerima ja uurima, mida nad piirkonnast arvavad, avastasime, et igaühel on oma arusaam, mida liinid tegelikult tähendavad. Need käisid teineteisele vastu – mõni meenutas elavat seltsielu ja toredat lapsepõlve, teiste jaoks oli tegu ohtliku urkaga, kuhu mitte mingil juhul sattuda ei sooviks.
Koplist kaugemal on just viimane arusaam levinuim – seal elavat inimesed, kes tarvitavad narkootikume, viskavad viina, kaklevad omavahel ja annavad süütule möödakäijalegi vastu lõugu.
Väljaspoolse maailma silmis on liinid ääremaa, ära tõugatud maailm kusagil teisel planeedil. Tramm sõidab liinidest küll mööda, aga sõitjad jagunevad kahte kogukonda – «meie» ja «nemad». Merelaine vajub kaldale, kuid kogukonnad näevad ja kuulevad seda erinevalt.
/nginx/o/2010/07/26/408415t1h48a7.jpg)
Oma rolli on selles mänginud kindlasti erinevad stereotüüpidele mängivad telesaated, mis liinidest ülejäänud Eestile väga ühekülgse pildi maalisid. Ka meedial võib olla oma roll selles, miks paljud linlased Koplisse ei kipu – usun, et suur osa neist, kes liinide kohta sõna võtnud, pole liinidele lähedalegi läinud, heal juhul vaid pilte vaadanud. Ammugi ei ole nad näinud Aleksanderi korralikku korterit ega kuulnud lugusid inimestelt, kes mäletavad liine kui turvalist lapsepõlvemaad.
Miks me üldse veel liinidest kõneleme? Seepärast, et me võiksime üheskoos nendega hüvasti jätta. Selle tükikesega maailmast, mis on pälvinud palju enam tähelepanu kui mõni teine tükk kusagil mujal. Tükikesega maailmast, mis on rikastanud meie linnapilti ja ühiskonda ühel või teisel moel.
Kopli liinid on praegu nagu pingule tõmmatud kummipael – pealtnäha tegevust ei toimu, kuid tegelikult on nad täis energiat ja pinevust.
Tuleme siis 4. juunil kokku Kopli liinide festivalil – sealsamas puitmajade juures – et kuulata, arutada ja mõelda. Kuulame helisid, mis tuleksid majadest siis, kui neis oleks elu – kööginõude kolinat, mõnda raadioprogrammi. Sööme suppi, kuulame muusikat, vaatame vanu fotosid ning arutleme ka selle tähendusliku paiga mineviku, oleviku ja ehk ka tuleviku üle.
See festival ei ole nostalgiaüritus ega ka millegi tähistamine. Pigem on see koos mõtlemise päev. Liinide lugu võib meile nii mõndagi õpetada, aidata meil iseendas ja maailmas paremale äratundmisele jõuda.
Paigad ise võivad meile rääkida killukesi sealsete elanike eluteest ning teinekord öelda ka midagi sügavamat inimeseks olemise kohta. Seega on hea vahel lihtsalt kuulata. Kui pole enam elanikke, võib lasta ka paikadel enestel kõnelda – pajatada asjust, mis on tähtsad. Sest liinid ei ole veel tummad.