25. mai oli rõõmupäev sadadele tuhandetele, kes olid ligemale kahe aasta vältel nõudnud Ukraina rahvuskangelase Nadja Savtšenko vabastamist Vene vangistusest. Mitmel korral rusus Nadja toetajaid hirm, et ta elusalt kodumaale ei jõuagi. Protestiks kohtufarsi vastu alustatud resoluutsed näljastreigid viisid röövitud ukrainlanna mitmel korral elu ja surma piirimaile, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam.
Nadja Savtšenko õiguste eest seisid arvukad europarlamendi liikmed, kes väljendasid oma toetust vastavateemaliste resolutsioonide, solidaarsusaktsioonide ja pöördumistega Vene ning ELi juhtide poole.
Eestlastel on põhjust uhkust tunda Tarmo Kruusimäe ja meie ukraina kaaskodanike organiseeritud poliitiliste pikettide üle, millest osavõtjad nõudsid visalt ja häälekalt Savtšenko, selle kõrval pikka aega ka Eston Kohvri vabastamist. Alates 1. oktoobrist 2014 Tallinnas Vene saatkonna ees igal kolmapäeval toimunud protestiaktsioone võib käsitada Eesti ajaloo pikima poliitilise meeleavaldusena.
Ometi, rõõmupäeval on ka varjukülg. Küsimus on Savtšenko vabastamise ajastuses. Juunis peavad ELi juhid otsustama Venemaa-vastaste sanktsioonide jätkamise järgmiseks pooleks aastaks. Selleks tuleb säilitada üksmeel.
President Putini 25. mai avalduses rõhutatakse, et otsus pöörata 22-aastane vanglakaristus kojulubamiseks juhindus esmajoones «humanitaarseist kaalutlusist». Tegelikult on Savtšenko vabastamine osa nn Minski kokkulepetest, mille täitmata jätmine Kremli poolt on alus sanktsioonide jätkamisele. Just Minski lepe näeb ette vaenutegevuses võetud vangide vabastamise.
Nii on president Putini «humanitaarseil kaalutlusil» räigelt pragmaatiline motivatsioon – pehmendada Kremli negatiivset ja jäika kuvandit ning tasandada teed Lääne oportunistnikele poliitikuile nende üritustes nurjata sanktsioonide jätkamine.
Sanktsioonide lõpetamisele kutsuv kampaania on Läänes iseäranis hoogu võtnud 2016. aasta esimesel poolel. Veebruari algul külastas Putinit Baieri valitseva kristlik-sotsiaalse erakonna juht Horst Seehofer, kes kurtis, kuidas tema liidumaa ning ELi talupidajad kannatavad Vene-poolsete vastusanktsioonide all.
Märtsis kutsusid Baierist valitud mõjukas europarlamendi liige Albert Dess ja tema Hollandi kolleeg Annie Scheijer-Pierik üles taasalustama Venemaaga dialoogi, et «taastada usaldus» ning tühistada sanktsioonid nii kiiresti kui võimalik. Kuidas ja kelle süü tõttu juhtus, et usaldus kaotsi läks, kipub paljudel juba paarikümne kuu möödudes ununema.
Maikuu neljandal nädalal teatas Ungari valitsus oma toetusest sanktsioonide lõpetamisele, päev pärast Savtšenko vabastamist võttis Prantsuse parlamendi alamkoda häältega 55:44 vastu samasisulise üleskutse (tõsi, hääletuses osales vaid kuuendik parlamendi liikmetest).
On ilmselge, et Kremli juhtkond teeb ELis oma mitut masti sõprade abil meeleheitlikke katseid luua ELi juhtide juunikuiseks kohtumiseks õhkkonda, mis õigustaks pragmaatilistel jõududel murendada ELi väärtuspõhist reageeringut jõhkrale agressioonile.
Nadja Savtšenko vabastamine peale pikaajalist ebaseaduslikku ja alandavat kinnipidamist on tervitatav, kuid ei kujuta mingit tõsiseltvõetavat argumenti, nagu oleks Putin nüüd hakanud Minski kokkuleppeid täitma. Nii odavalt Kremli juhid oma agressiooni tagajärgedest ei pääse.
Seda tõdes 25. mail täie selgusega Europarlamendi roheliste fraktsiooni kaasesinaine Rebecca Harms, kelle sõnul Savtšenko kojusaatmist ei saa käsitleda patukustutusvekslina Putinile. Sanktsioonid peavad Harmsi arvates kindlalt jätkuma, kuni Ukraina seaduslik valitsus on taastanud kontrolli idapiiri ja okupeeritud alade üle.
Kõige toimuva paremaks mõistmiseks on oluliseks pidepunktiks Vene rahandusministri Anton Silanovi läinud aasta suvel esitatud hinnang: Venemaa on võimeline sanktsioonidele vastu pidama veel kaks aastat. See tähendab – 2017. aastani. Tõsi, president Putin võib võita mingit lisaaega, alustades uusi avantüüre ning lootes oma alamate patriootlikule enesesalgamise valmidusele. Kuid see aeg ei saa olla pikk.
Niisiis on just sanktsioonide kõrvalekaldumatu jätkamise keskne komponent Lääne ja Venemaa väärtustepõhises konfliktis, milles Putin üritab kõigi vahenditega ELi poliitikat degenereerida põhimõttekindlast strateegiast lühiajalist kasu ja kergendust eelistavaks reaalpoliitikaks. Teiselt poolt on just põhimõttekindlad sanktsioonid ainus reaalne vahend, mil on potentsiaal kutsuda Venemaa agressiivses poliitikas esile olulisi muutusi.