FOTO: Urmas Nemvalts

Sõna «orjus» seostub nüüdsel ajal eelkõige kaugete ning pimedate minevikuaegadega, mil ühel inimesel olid teise üle juriidilised õigused, st ori oli orjapidaja seaduslik omand. Tänapäeval on seadusandjad nii orjapidamise kui ka inimkaubanduse maailmas ammu keelustanud, ent sellegipoolest on Austraalias Perthis baseeruva Walk Free Foundationi andmetel maailmas praegu üle 45 miljoni orja, neist enamik rahvarohkeimas maailmajaos Aasias. Kaasaegne orjastamine ja inimkaubandus õilmitsebki üldjuhul kiirete sotsiaalsete, demograafiliste ning majanduslike muudatustega arenevates ühiskondades.

Praegune orjus on võtnud teise kuju kui nn klassikaline orjus, mida tunneme ajalooõpikutest, ilukirjandusest ja filmidest. Kui varem olid orjapidaja ja ori seotud pikaks ajaks, ka eluajaks, siis nüüd on need suhted tunduvalt lühemaajalised. Ka ei mängi enam rolli orjastaja ja orja rassilised, etnilised, religioossed jm erinevused nagu minevikus, kuna näiteks prostitutsiooni või muule tööle, mille tingimused kattuvad klassikalise orjusega, võivad tänapäeva inimkauplejad vägivallaga sundida peale võõraste ka oma sõpru, tuttavaid või sugulasi. Praegused orjad on kogu maailmas hõivatud nii põllumajanduses, tööstuses kui ka mäenduses, ent ka intiimteenuste pakkumises. Orjusesse on sattunud lisaks paljud arengumaade lapsed ja noorukid, keda on oma perekonna juurest röövitud, et sundida neid sõjaväeteenistusse, samamoodi sunnitakse paljusid naisi ja lapsi töötama kodustes majapidamistes teenijana.

Walk Free Foundationi iga-aastase aruande järgi elab Eestis orjuses üle 5000 inimese. Sellesse arvu tasuks suhtuda siiski skepsisega, kuid iseenesest polegi olulised arvud, vaid see, millised koledused nende taga peituvad. Inimkaubandus ja orjus purustavad orjusesse sunnitute ning nende lähedaste saatuse, hävitavad orjastatute psüühilise ja füüsilise tervise.

Tänases Postimehes leiab kirjeldamist šokeeriv orjusejuhtum Tartust, kus keskealine mees pidas aastaid oma kodus orjana naist, keda sundis tööle ning kellelt riisus pensioni ja sotsiaaltoetused. Tingimused, milles ohvril tuli elada ning mida taluda – mh füüsilist ja psüühilist vägivalda –, olid õõvastavad. Sama õõvastav on see, et toimunul oli pika aja vältel palju tunnistajaid, kuna seda nägid pealt orjapidaja enda lapsed, abikaasa ning sõbrad ja tuttavad, kuid toimuva muutmiseks ei võtnud keegi neist mitte midagi ette. Inimeselt vägivalla ja ähvardustega vabadusevõtmine ei ole kindlasti midagi sellist, mida peaks sallima.