9. juunil matame Marie Underi ja tema abikaasa Artur Adsoni, Underi õe Berta Underi ja tütre Hedda Hackeri põrmud ümber Rahumäe kalmistule, kus puhkavad Marie Underi ema Leena ja isa Priidu (Friedrich) Under. Ligi 73 aasta pikkuseks kujunenud poliitiline eksiil on viimaks lõppenud, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).
Mõni nädal pärast Marie Underi surma 25. septembril 1980 ilmus Rootsis pagulaseestlaste kirjandusajakirjas «Tulimuld» (1980, nr 3) kaheleheküljeline masinkirjas dokument pealkirjaga «Minu testament», mille Under oli allkirjastanud ja mis kandis kuupäeva 24.6.1968. Tegemist oli nii eesti kui maailmakirjanduse ajaloos üsna pretsedenditu dokumendiga, milles kirjanik deklareeris oma vastuseisu Nõukogude okupatsioonirežiimile ning kommenteeris selle tõendamiseks oma poliitilisi luuletusi.
Testamendi teksti võib jagada sisuliselt kolme ossa. Esimeses loetletakse konkreetseid luuletusi, mis väljendavad Underi nõukogude režiimi vastast hoiakut («Jõulutervitus 1941», «Sõduri ema», ballaad «Kojuminek», «Mälestus ja tõotus», «Öine teekond»). Teises osas kinnitab autor käitumisnäidetega oma nõukogude okupatsiooni vastast hoiakut 1940. aastal ning rõhutab vabatahtlikku, mitte sunnitud põgenemist kodumaalt 1944. aasta sügisel:
«…lahkusin kodumaalt sel teistkordse okupeerimise eelõhtul, sügisel 1944, omaenese tahtmisel, vajamata mingit mõjutust põgenemiseks». Kolmandas osas põhjendab luuletaja oma tõrjuvat käitumist «Nõukogude Eestist ekskursantide» suhtes ning väljendab protesti seoses tema «Valitud luuletuste» omavolilise ilmumisega Nõukogude Eestis 1958, milleks autorilt luba ei küsitud. Testament lõpeb järgmiselt: «Mina ja mu lähemaist omakstest ei ole keegi füüsiliselt kannatanud Nõukogude Vene režiimi all. Minu kategooriliselt eitav seisukoht viimase vastu on tingitud leinast EESTI VABARIIGI pärast ja kaastundest kõigi kannatanud rahvusvendade ja -õdede vastu.»
Selle ebatavalise poliitilise testamendi koostasid ja tippisid masinkirja tõenäoliselt Underi abikaasa Artur Adson ning sõber Aleksander Rannit, kuid Under on testamendi omakäeliselt pealkirjastanud ja allkirjastanud, mis tähendab, et see väljendab tema tahet. Testament oli ilmselt kirjanikepaari vastus toonaste nõukogude politrukkide katsetele tirida Under n-ö üle rindejoone ja tunnistada ta otsekui pahaaimamatult «eksinud lambukeseks», väites, nagu oleks «eesti rahva reeturid» Adson jt «tagurlikud pagulased» sundinud Underit vastu tahtmist kodumaalt põgenema.
Testamendi kirjutamise põhjuseks võis olla ka fakt, et Marie Under oli paljukordne Nobeli kirjanduspreemia kandidaat ning tema kandidatuuri toetajad võisid tunda vajadust kinnitada rahvusvahelistele mõjuringkondadele, et Rootsis elav eesti luuletaja Marie Under on poliitiline põgenik, et ta ei ole teinud nõukogude võimuga mingit koostööd ning N. Eestis avaldatakse tema teoseid ilma autori loata.
Ometi ei leidu nimetatud testamendis sõnagi selle kohta, kuhu ja kuidas luuletaja soovis maetud saada. Selle kohta on aga olemas Underi sisuline testament, milleks on ja jääb tema luule:
Kord veel tagasi tahaksin
Leida kodutee,
Kodumullas siis magaksin
Välja kõik silmavee.
Need read on luuletusest «Põgenik», mis ilmus 1954. aastal Underi viimses luulekogus «Sädemed tuhas». Marie Underi igatsusest kodumaale naasta kõnelevad veel paljud teisedki hilisluuletused: «Võõrsil», «Kusagil», «Viimane valgus», «Nägemus» jt.
Nii Marie Under kui ka Artur Adson olid avaldanud lähedastele soovi saada maetud tammepuust kirstus. Põhjenduseks oli, et tammepuu on püsiv ja säilib kauem, mis võimaldab kergemini ümber matta vabanenud kodumaale, kui see tund kord saabub. Selle soovi kohta on mitmeid suulisi (lindistatud, filmitud) kui ka kirjalikke tunnistusi (Helmi Rajamaa, Karin Saarsen, Leida Kuusma, Liidia Tuulse, Alur Reinans jt).
Marie Underi eelviimasel eluaastal jäädvustas Margot Lehiste helilindile 96-aastase poetessi vestluse rootsisoome piiskopi Sven Danelliga, kus ta avaldas heameelt, et näeb varsti oma armast abikaasat Adsonit, kes suri 5. jaanuaril 1977, kolm ja pool aastat varem kui Under. Samuti jutustas ta piiskopile pihtides oma hiljutisest intensiivsest nägemusest ja tungivast soovist taasühineda kadunud emaga. Luuletaja ema Leena Under suri 23. novembril 1934 ja on maetud koos isa Priidu Underiga Rahumäe surnuaeda. Nüüd saavad kõik need soovid täidetud.
Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfond Rootsis, kes eesotsas Paul Laane, Ivar Paljaku ja paljude teiste Stockholmi eestlastega kandis 36 aastat head hoolt Underi ja ta perekonna hauaplatsi eest Stockholmi Metsakalmistul, pöördus 2015. aasta jaanuaris kultuuriministeeriumi poole palvega korraldada Underi perekonna ümbermatmine vastavalt nende endi ja sugulaste soovile. Diplomaatiline koostöö Rootsi ja Eesti vahel võttis oma aja, kuid kulges tulemuslikult nõnda, et 4. mail 2016 toodi Underi ja ta lähedaste tuvastatud põrmud Stockholmi Metsakalmistult Tallinna. Raskeima uurimis- ja tuvastustöö tegi ära vastava eriala tunnustatud ekspert Eestis Arnold Unt, sündmust jäädvustas kirjandusteadlane Janika Kronberg.
Nüüd on vaba Eesti riigi, st Eesti Kultuuriministeeriumi ja kirjanike liidu käes kord kanda hoolt selle eest, et Marie Underi ja ta perekonna viimne puhkekoht oleks ja püsiks meie 21. sajandi mõjurikkaima luuletaja vääriline. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses tuleks värskendada ja ümber kujundada Underi ja Adsoni kodumaja-muuseum Nõmmel Väikese Illimari tänavas, sest praegu esindab sealne väljapanek Underit ja Adsonit liiga napilt. Sellele juhtis tähelepanu viimases Sirbis ka Vallo Kepp.
Tallinna linnavalitsusel soovitan otsida arhiivist üles Aleksander Jakovlevi poolt veerand sajandit tagasi koostatud eskiisprojekt Marie Underi sünnimaja asukoha väärikaks tähistamiseks Luise ja Koidu tänava mahajäetud nurgakrundil, kus praegu kasvab vaid metsik umbrohi. Suutsime toona pelgalt protestide ja entusiasmiga küll vähemasti säilitada selle krundi nõnda, et sinna ei ehitatud peale elumaja. Kuid EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane kuritegeliku käsu peale 1983. aasta suvel lammutatud muinsuskaitse all olnud Underi sünnimaja koht väärib nüüd küll paremat kohtlemist. Selle kultuuriloolise paiga praegune olukord on häbi nii Tallinna linnale kui kogu eesti kultuurile.
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus võiks pöörata tähelepanu ka Marie Underi nimele nende asutuse nimes: Tuglase kogutud teoste kõrval ootavad kirjastamist ja kommenteerimist nii Underi tekstoloogilised väljaanded kui ka rohked avaldamata publikatsioonid, Underi artiklid ja sisukad, väga rikkad kirjavahetused. 15 aastat tagasi teadusfondi rahastamise lõppemise tõttu pooleli jäänud tekstoloogiline töö Underi loominguga peaks samuti kindlasti jätkuma. Kirjandusklassikud väärivad rohkem riiklikku tähelepanu ja toetust mitte ainult surnuaedades, vaid eelkõige elavate ja tulevaste põlvkondade jaoks.
1945. aastal kirjutatud luuletuse «Nägemus» lõpustroofides nägi ja tänas Marie Under:
Ma olen kodus. Enam miskist muust
Ei mõtle unne vajuv harras meel.
Ma uinun nagu varjat jõulupuust,
Mis särab unelmaisse veel ja veel.
Ah, tüki maad jalg surma kõrval käis.
Nüüd olen kodus. Kamber suurest kuust
Lööb hiilgama kui oleks ingleid täis,
Kes vastu võtmas tänu otse minu suust.