Mikk Salu

FOTO: Toomas Huik

Kaarel Tarand kritiseerib viimases Sirbis (06.01) Tartu Ülikooli juhtimisreformi: «Ülikooli juhtimismudeli muutmise vajadus tuleneb algatajate jutu järgi sellest, et praegune kõrgeim kogu ehk ülikooli nõukogu olevat liiga suur ja haraliste huvidega selleks, et tegutseda «efektiivselt». /…/

Praegune kaksikjaotus (nõukogu kui seadusandja ja ülikooli valitsus eesotsas rektoriga kui täidesaatev juhtkond) on siiski üldtunnustatud mudel nii riigis, äris kui kodanikualgatuses.»

Tarand eksib. Asi on just selles, et ülikooli juhtimismudel on põhimõtteliselt teistsugune kui ühiskonnal (riigil) või ettevõttel. Kui riiki juhitaks samamoodi nagu ülikooli, sarnaneks see pigem olukorraga, kus ministeeriumide kantslerid valivad riigikogu liikmeid. Olukorraga, kus otsustajad on ise ka otsuste elluviijad ja iseenda järel kontrollijad. Mujal nimetataks seda huvide konfliktiks, ülikooli puhul millegipärast autonoomiaks.

Ülikooli juhtimisreformi mõte ongi olnud selles, et muuta see rohkem äriühingu sarnaseks. Otse öeldes: tsentraliseerida, eraldada otsustajad ja täideviijad, tekitada selgem vastutusahel, kärpida professorite võimu ja, tõesti-tõesti, lõpuks vähendada ka juhtimisautonoomiat.

Reformi pooldajad pole aga julgenud neid asju selgelt välja öelda ja on jäänud umbmäärasesse ilukõnesse efektiivsusest ja ühiskonnast. Reformi vastased räägivad omakorda sama ilusasti autonoomiast, kuid pole suutnud põhjendada, mis teeb ülikooli niivõrd eriliseks, et see vajab ka täiesti erilist juhtimismudelit võrreldes muude organisatsioonidega.

Ülikooli senised probleemid on kõige paremini kokku võtnud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna vanemteadur Ott Toomet, kes viitab samadele hädadele: ülikooli juhivad allüksuste esindajad, huvide konflikt otsustamisel, tekki kisutakse enda poole, ühisosa eest seisjat pole, ülikooli kui terviku juhtimine on nõrk.  

«Niisugune korraldus erineb nii riigi- kui ettevõtte juhtimisest ning raskendab üldistes huvides otsuste tegemist,» kirjutab Toomet. «Ülikooli juhtimine peaks sarnanema rohkem äriühinguga ja vähem demokraatiaga.

Demokraatlikult peab juhtima ühiskonda, mille kõigil liikmetel peab olema võrdne õigus selle käiku määrata. Ülikooli igal töötajal ei pea seda õigust olema. Ülikool ei ole loodud töötajate huvide esindamiseks ja elu korraldamiseks, vaid väljaspool ülikooli seisjate teenindamiseks. Halba inimest ei tohi ühiskonnast välja arvata, halba töötajat organisatsioonist aga küll.»

Mina olen Toometiga nõus. See ei tähenda, et uues kavandatavas süsteemis (ka nuditud kujul) ei oleks ohtusid. Riskid on olemas, kuid praegune juhtimismudel ei kõlba ka kuhugi.