Marleen Allemann

FOTO: Erakogu

Endiselt üllatutakse sageli selle üle, kust pärineb EKRE võrdlemisi kõrge toetus, mis põhjustel ihalevad inimesed nn karmi kätt ja miks pole peaminister Taavi Rõivas rahva hulgas eriti populaarne. Neile küsimustele vastamiseks on võimalik kasutada ühte märksõna, milleks on maskuliinsus, kirjutab TLÜ riigiteaduste tudeng Marleen Allemann.

Alatasa juhitakse tähelepanu sellele, kuidas Eestis on silmanähtavalt vähe naisi nii valitsuses, parlamendis kui ka poliitsaadetes ja ekspertaruteludes, ent tuleb tõdeda, et siinkohal on tegemist vaid naiste alaesindatuse fenomeni pinnavirvendusega.

Probleemi tõelised juured ei tulene seejuures naiste madalamast aktiivsusest või soovimatusest sõna sekka öelda, vaid ulatuvad meie poliitilise kultuuri omapärani. Hollandi sotsiaalpsühholoog Geert Hofstede on oma eri kultuure võrdlevas käsitluses mitmete muude väärtuste kõrval eristanud ka feminiinseid ja maskuliinseid väärtusi ning Eesti võib seejuures  paigutada just maskuliinsete kultuuride hulka kuuluvaks.

Erinevalt feminiinsetest kultuuridest (nt Skandinaavia maad), kus esikohal on nn pehmed väärtused nagu sallivus ja hoolivus, tähtsustatakse maskuliinsetes kultuurides (nagu Eesti, USA, Suurbritannia) edukust, eneseteostust, saavutuslikkust, jõudu ja jõulisust ning materiaalseid väärtusi. Tulenevalt prevaleerivatest väärtustest on Eesti poliitikas olulisemad ka majandus- ning julgeolekuteemad, mitte nt sotsiaalvaldkond ja solidaarsusküsimus.

Kuidas maskuliinsus ühiskonnas konkreetsemalt avaldub?

Üleüldise saavutus- ja edukultuse ja nn kõva poliitika domineerimise kõrval on meie ühiskonnas ja poliitikas paar väga konkreetset maskuliinsete väärtuste väljendust. Neist esimeseks ja silmapaistvamaks võib pidada just Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna võrdlemisi kõrget toetust.

Usun, et enamik on täheldanud, et EKRE ridades ei paista olevat justkui ühtki naissoost isikut, domineerivad isa-poeg Helmed ning pidev jõulisuse ja mehelikkuse ülistamine. On ju ka Martin Helme hiljutine avaldus, et naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid (ERR, 20.05.16) näide soovist luua macho-ühiskonda, kus esikohal on maskuliinsed väärtused ja otsustavaks saab lihtsalt tugevama jõud.

Maskuliinsuse seisukohalt on tähelepanuväärne seegi, et erinevad arvamusuuringud on näidanud, kuidas EKRE valijaskonna hulka kuulub märksa enam just meessoost isikuid, kellele tõenäoliselt imponeerivadki keskmisest enam mehelikkust ja seejuures ka traditsiooniliste soorollide tähtsust rõhutavad mõtteavaldused.

Lisaks EKRE populaarsusele on üheks märgiks maskuliinsete väärtuste domineerimisest ka asjaolu, et peaminister Rõivase toetus rahva hulgas pole eriti suur ning teda iseloomustatakse sageli kui liiga «pehmot» ja nõrka juhti, kel jääb puudu nn kindlast käest ning otsustavusest.

Tegelikult on aga ka siinkohal küsimus just poliitilises kultuuris ning poliitikas ja ühiskonnas üleliia domineerivas maskuliinsuses. Nimelt kehastab Rõivas oma olemusega pigem Põhjamaist liidrit, kes ei suru oma sõna jõuliselt läbi, vaid peab oluliseks kaasamist ning kompromisside otsimist, sobitudes seega paremini feminiinsetele väärtustele tuginevatesse kultuuridesse, mitte maskuliinsesse Eestisse.

Samale loogikale toetudes on aga omakorda võimalik seletada endise valitsusjuhi Andrus Ansipi, aga ka nt Edgar Savisaare populaarsust – mõlemal juhul on tegu oma sõna maksma panevate ning jõulise otsustusstiiliga juhtidega, kes meie macho-ühiskonda lihtsalt paremini sobituvad.

Maskuliinsus igapäevaelus

Lisaks poliitikale avaldub maskuliinsus ka igapäevaelus olukordades, kus naised võtavad sõna ühiskondlikel teemadel, mida meie poliitilises kultuuris tihtipeale justkui ainuüksi meeste pärusmaaks peetakse.

Siinkohal võin tuua ka isikliku näite – nimelt kirjutasin paar kuud tagasi arvamusloo sellest, kuidas Eesti vajab tõeliselt liberaalset erakonda ja sellele mõtteavaldusele järgnenud tagasiside keskendus meie parteimaastiku tühjade niššide ning liberaalsuse asemel kahjuks märksa enam minu kui loo autori soole ja välimusele.

On kurb, et väga paljud naised, kelle mõtetel on kaalu ja kelle ekspertsus paljudel ühiskondlikult olulistel teemadel mitmekesistaks kahtlemata avalikku arutelu, ei taha ega julgegi lõpuks enam oma arvamust kuuldavaks teha, sest kokkuvõttes jõutakse sisulise kommeteerimise asemel sageli ikkagi selleni, et tegemist on naisega, kes justkui peaks tegelema millegi naiselikumaga kui rääkima ühiskonnaelus kaasa.

Niisiis on Eesti ühiskond ja poliitika tulvil maskuliinsust ja domineerivad mõttemallid, mis tähtsustavad jõulisust, saavutusi ja võistluslikkust. Tõsi, elu loomulikuks kulgemiseks on ilmselgelt vaja ka neid eelnimetatud väärtusi, kuid küsimus on eelkõige just feminiinsuse-maskuliinsuse tasakaalus. Kui me soovime ühiskonda, kus igast inimesest hoolitaks, kus igaüks oleks väärtuslik ja esineks vähem ebavõrdsust, tuleb ka tõsiselt mõelda, mida võtta ette vohava macho-kultuuriga.