Siim Sikkut: E-tiiger hüppab endiselt - teeme asju teistmoodi ja oleme mõnes mõttes liiga ees

Foto: SCANPIX

Eestis algab iga-aastane info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) nädal. Mõniteist konverentsi, seminari ja häkatoni toob kokku tuhatkond väliskülalist kuni Briti printsini välja ja sekka kodumaalasi, et pidada aru infoühiskonna tulevikust ja saada innustust uuteks lahendusteks, kirjutab riigikantselei infoühiskonna nõunik Siim Sikkut.

Väliskülalisi toob neil teemadel just siia meie tuntus e-Eestina. Tegelikult on igal tööpäeval aastas Eestis meie e-teenuseid ja kogemusi uurimas mitu gruppi inimesi, kõikjalt üle ilma. Meie IT-juhte kutsutakse välismaale seni tehtut ja plaane tutvustama ning siia tahab tutvuma tulla kaugelt rohkem inimesi, kui suudame vastu võtta.

See näitab, et oleme maailmas teerajajad riigimasinas ja kogu ühiskonnas digilahenduste kasutamises. Lahendused, mis eestimaalaste jaoks tunduvad igapäevasena või ammu aegununa, on pea kõigi teiste riikide jaoks alles teostamata unistusteks või ulmeks. Isegi juba 16 aastat valitsuses otsustamiseks kasutusel olev nn e-kabinet teeb külastavatel ministritel silmad endiselt suureks, kuigi sisuliselt on tegu ainult turvatud ja korrastatud online-failihoidlaga (nagu Dropbox). Rääkimata e-valimistest, e-politseist, ettevõtjaportaalist, e-tervisest (jah, isegi see poolik e-tervis!), erasektori e-teenustest nagu m-parkimine.

Siiski tundub Eestis olevat popp e-riigi mandumist sarjata ja meie kui e-tiigri uinumist või suisa surma kuulutada. Minu soovitus on: rääkige IKT nädala raames saabuvate külalistega või mujal elanud ja tegutsevate kaasmaalastega. Huvi meie vastu ei tulene niivõrd edukast turundusest, kuivõrd jätkuvalt heast seisust. 

Seda enam, et e-Eesti pole enam ammu ainult e-riik. #EstonianMafia kambast tuleb aina uusi maailmavallutajaid, kes oma sektorites äritegemise aluseid raputavad ja globaalselt turgu hõivavad. Seekordne Latitude59 tehnoloogiaäri konverents pole põhjuseta senistest suurim, sest tahetakse oma silmaga kaeda meie idu- ja kasvuettevõtteid ning siinset ärikeskkonda.

«No aga e-riigi alal on areng siiski peatunud,» kõlab seepeale. Ei ole. Välismaised Eesti e-riigi kogemuse tundmaõppijad ei tee seda ajaloo- või turismihuvist. Eestlaste tegudest tahetakse teada ja meid kutsutakse rääkima, sest oleme jätkuvalt e-valitsemise eesliinil.

E-residentsus on maailmas esimene ja ainulaadne, miks muidu käiks huvi selle vastu kaugel ees algselt loodetust. Infoühiskonna arengukava alusel valitsusel töös olevad avalike teenuste uuendamise, küberturvalisuse tagamiseks andmesaatkondade rajamise, koostöös erasektoriga automaatse aruandluse ja reaalajas majanduse ehitamise projektid püüavad väliskolleegide tähelepanu ja kadedust uudsuse ja ambitsiooniga – me lahendame suuri probleeme!

«No aga teised riigid on siiski meist mööda kihutanud.» Taas ei pea paika. Seda väidan julgelt, sest Eesti riigina on meil vahetu ligipääs kõigile IKT-maailma suurtele ja väikestele tegijatele. Suhtleme kas otse kahepoolselt või võrgustike nagu Digital-5 (maailma arenenuimate e-riikide võrgustik, millel Eesti on asutajaks) ja OECD kaudu aktiivselt kõigi teiste riikidega, kes vähegi on tegijad e-riigi arendamises.

Sealt teame hästi, et me pole muidugi kõiges parimad. Ei peagi olema ega saagi olla, juba oma suuruse pärast. Absoluutset eelist kõiges on võimatu omada, suhtelist eelist mõnel alal aga küll.

Me ei jõua iga moesuuna ja innovatsiooniga kohe kaasa minna. Me jälgime tehnoloogiamängu ja valime hoolikalt, milliseid võimalusi kasutusele võtta ja kuidas seda Eesti kontekstis sobivalt teha. Näiteks ei toimeta me teiste moel avaandmetega, nagu mõned entusiastid sooviksid. Suurt kasu meie väiksel turul sellest ei saa (huvi on vähe), lisaks andmeid anname huvilistele ju küll – nende netti riputamise asemel otse X-tee toru kaudu andmekogust.

Teiste (juht)riikide tööde-tegemiste põhjal avaldub e-Eesti erilisus kokkuvõtlikult kolmes aspektis. Esiteks, vaid väga üksikutes riikides on e-teenuste tegeliku kasutamise määr igapäevaelus ehk IT-lahenduste kasutuselevõtt niivõrd kõrge. Näiteks Euroopast saab vastu üksnes Taani. See tähendab, et me mitte ainult pole toiminguid interneti teel võimalikuks teinud, vaid need on ka reaalselt inimestele kasulikud ja nad kasutavad neid – meie e-riik on mõjus.

Teiseks, ja suuresti eelnevale aluseks, üheski maailma riigis pole niivõrd tugevat teenuste alustaristut. Digitaalset identiteeti on mitmes riigis ühel moel või teisel, aga mitte sama turvatasemega ja nii laialdaselt kasutatavat kui meil ID-kaart ja mobiil-ID. X-tee laadselt kogu avalikku sektorit ja otsa erasektoritki andmevahetusega ühendada ei suuda keegi teine, toimetatakse killustatult.

Kolmandaks, Eestis käivad e-teenuste arendamine ja küberturvalisuse tagamine käsikäes. Me oleme suutnud ehitada e-riigi, mis mitte ainult ei anna kasu, vaid on ka turvaline ja seda kasvavate küberriskide kiuste.

Neil põhjustel kutsus Saksamaa liidukantsler isiklikult (ja ainult) Eesti peaministri sel nädalal oma valitsuskabineti istungile, et innustada oma kolleege digiteele. Tunnisena kavandatud arutelu kestis üle kahe ja peaministrit ei tahetud kuidagi tulema lasta.

«No aga miks on Eesti siis rahvusvahelistes IKT võrdlustabelites alles teises kümnendis?» kõlab veel vastu. Lihtne – teeme asju teistmoodi ja oleme mõnes mõttes liiga ees. Indeksid tehakse riikide võrreldavuse huvides maailma keskmise nägu, mis sageli on aga eilse päeva oma.

Kui e-riigi arengu indeks peab lauatelefonide levikut ja internetist PDF-vormide allalaadimise võimalust oluliseks (ÜRO indeks), ei saagi mobiilne ja poolautomaatsete e-teenustega Eesti sellises arvestuses tipus olla. Rääkimata, et turvalise digitaalse identiteedi kui infoühiskonna olulise alustala olemasolu ja suurimat kasu toovat digiallkirjade andmise määra ei võrdle täna näiteks ükski indeks.

Kõik see ei tähenda, et põhjust on ainult rahuloluks ja midagi muutma ei pea. Vastupidi, meil e-Eestis proovikive jagub. Näiteks on tavamajandus väga algeline oma IKT-kasutuselt, kuigi tootlikkus on samas mureks. Seepärast on tööstuse tiigrihüppe käivitamine vajalik. Kõrvalpõikeks, et selvekassade ja peatse e-kviitungi näitel saab traditsioonilistes harudes nagu kaubanduski digipööret algatada küll.

Oma e-riiki saame parema andmete ärakasutamisega uuele tasemele viia, teenuseid proaktiivseks ja «nähtamatuks» muuta ja nii inimeste aega veelgi kokku hoida. Paljud teenused on minevikus ka kohmakalt loodud, neid tuleb uuesti teha.

Suurim proovikivi on lihtsate bürokraatlike toimingute digiteerimise kõrval valdkondades ka süvitsi digipööret teha. See eeldab, et IKTst kui võimalusest saavad valdkondade vedajad paremini aru ja otsivad tehnoloogialt rohkem tuge. Näiteks ei oleks tervishoidu 100 miljonit või rohkemat eurot lisaraha tingimata vaja, kui e-tervise põhjalikult juurutame ja sellest kokkuhoiu saame.

Proovikivide tagamaaks on, et erinevate ametiasutuste ja otseselt juhtide digivõimekus on väga erinev. Seega kõigub tulemuse kvaliteet ja ka plaanide ambitsioonikus, samuti on uuenduste tempo valdkonniti ebaühtlane. Selle ületamiseks peame olema arenduste rahastuse andmisel nõudlikumad, nagu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium juba alustanud on. Lisaks kavandame samme, et avalikus sektoris digipädevusi suurendada.

Samuti õpime pidevalt parimatelt. Kui mõnes riigis on mingil alal või tehnoloogiaga miskit hästi tehtud, uurime seda ja katsume seda üle võtta. Tõime kunagi ID-kaardigi ju Soomest enda omaks, peagi saame viimaks Taani eeskujul ka e-arved tehtud. Heade lahenduste ülevõtmisest ja riigi digitaalse innovatsioonivõimekuse tõstmisest saab Eesti e-tiiger hoogu juurde. Aga olgem ka seni ehitatud e-Eesti üle jätkuvalt uhked, põhjust selleks jagub.