/nginx/o/2016/05/27/5439721t1h8e10.jpg)
Mida lähemale jõuab 8.–9. juulil Varssavis peetav NATO tippkohtumine, seda häälekam ja teravam on idanaaber oma avaldustes, ilmselge püüdega tekitada segadust ja ärevust ning mõjutada lääne ühtsust seisukohtade kujundamisel. Samas on just ühtsed hoiakud ja oma põhimõtetele kindlaks jäämine võtmetähtsusega tegurid meile, kui räägime julgeoleku tagamisest.
Lääs otsib tasakaalupunkte teljel, mille ühes otsas on Venemaa täiesti vastuvõetamatu tegevus oma naabrite suhtes, teises aga vältimatu vajadus kaasata Moskva üleilmse mõjuga konfliktide lahendamisse. Äsja Eestit külastanud Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier seadis BNSi usutluses need kaaluvihid täpselt paika.
«Vajame Venemaa abi suurte rahvusvaheliste probleemkohtade lahendamiseks, näiteks Süürias ja püüdlustes Liibüa stabiliseerimiseks,» möönis Steinmeier.
Saksamaa välisminister jätkas samas: «Üks asi on kindel: me ei saa ignoreerida rahvusvahelise õigusega vastuolus olevat Krimmi annekteerimist Venemaa poolt ja Ida-Ukraina destabiliseerimist. Oleme saatnud vastavasisulise selge sõnumi.»
Venemaa suhtes kehtivad endiselt rahvusvahelised sanktsioonid ja see sõnum on tõepoolest Kremlile kohale jõudnud. Sellest annab tunnistust asjaolu, et sanktsioone igal võimalikul juhul rõhutatakse, näidates neid, sõltuvalt auditooriumist, kord ülekohtuna, kord naeruväärsena, kord tühisena. Ent näiteks Ida-Ukraina küsimuses pole edusammud veel olnud läbimurdelised. Nn Normandia neliku kohtumisel mai keskel küll suudeti mõningais asjus kokku leppida, ent laiem poliitiline lahendus siiski paraku seni puudub. Seega oleks sanktsioonide kiirkorras lõpetamine mõeldamatu.
Selgeid sõnumeid ootame ka Varssavist. Kõne all on kokkulepe liitlasvägede suuremaks kohaloluks Ida-Euroopas; Balti riikidesse ja Poolasse peaks paigutatama neli pataljoni, mida siis vastavalt sõlmitavatele kokkulepetele roteeritaks. Venemaa püüab näidata, et niimoodi vaid õhutatakse piirkonnas konflikti, sest Moskva on sunnitud vastama (näiteks tooma vägesid piirile). Samas on siinsed vaatlejad olnud üldiselt seda meelt, et liitlaste püsiv jõulisem kohalolu suurendab julgeolekut.
Ühes on tänases lehes esinevad analüütikud sama meelt: paigutatavad pataljonid ei kujuta endast erilist sõjalist jõudu. Siiski oleks neil märkimisväärne heidutusfunktsioon, just näidates lääne ühtsust kui poliitilist tahet. Venemaa ei otsi laiaulatuslikku sõjalist kokkupõrget NATOga, kuid mõnd väiksemat järeleproovimist ei saa välistada. Kui me heidutusega ei tegele, niisuguse proovi tõenäosus kasvab. Meie julgeolekule on kõige tähtsam enesekindlus ja kui meiega koostööd tegevad (ühiselt õppustel harjutavad jne) liitlased seda lisavad, on nende pidev kohalolek igati teretulnud.