Eestis, nagu mujalgi, avaldatakse iga kuu erakondade toetusreitinguid. Kui spordimaailma mõisteid kasutada, siis on tegemist justkui vahefinišidega, mis peaks meile aimu andma, kes võistlejatest on esimesena finišile – ehk valimispäevale – lähenemas, kes hakkab vaikselt väsimusmärke näitama ja liidrite grupist maha jääma või kellele on sääremarja löönud kramp, nii et võistlus tuleb lõpetada. Mõte on uurida valijate eelistusi ja tendentse poliitilisel maastikul valimiste vahele jääval ajal.
Juhtkiri: valed ja statistika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii eri küsitlusfirmade kui ka samade küsitlejate tehtud uuringud on viimasel ajal näidanud justkui suuri võnkumisi valijate eelistustes väga lühikese aja jooksul. Palju on näiteks räägitud IRLi toetusest, mis suutis nädalaga langeda alla viieprotsendilise valimiskünnise ja siis jälle kahekordistuda, aga sel nädalal oli uudistes Vabaerakonna toetuse vähenemine. Lähiajal saame ilmselt vastuse sellele, kas Kajar Lemberi korruptsioonijuhtum on mõju avaldanud ka sotsiaaldemokraatide toetusele või mitte.
Ameerika kirjanik Mark Twain on kuulsaks teinud fraasi, mida omistas Briti peaminister Benjamin Disraelile: «Maailmas on kolme liiki valesid: valed, alatud valed ja statistika.» Tegelikult on lõpuni ebaselge, kellele see tsitaat kuulub, kuna puuduvad igasugused tõendid, et Disraeli oleks nõnda kunagi öelnud või kirjutanud. Kuid iseenesest polegi tähtis, kes seda esimesena ütles. Inimestele vaieldamatult meeldib arvumaagia ehk teisisõnu, kõikvõimalike sotsioloogiliste uuringute ja küsitluste tulemustele omistatakse suurt autoriteeti.
Kahtlemata võivad sotsioloogiliste uuringute tulemused olla kasulikud, kuid neisse ei maksaks kunagi suhtuda kui absoluutsesse tõtte. On palju asjaolusid, mis peavad tõele lähedaste tulemuste väljaselgitamiseks täielikult omavahel kokku langema, kusjuures tulemusi võivad mõjutada ka faktorid, mida spetsialistid mõnigi kord kahtlustada ei oska. Ja lõpuni välja selgitada, mis inimeste peades toimub, on võimatu.
Sageli võivad küsitlustulemused reaalsusega mitte kattuda, kuna vastajad kipuvad andma «sotsiaalselt õigeid vastuseid» – selliseid, mis nende arvates kattuvad ühiskonna enamiku arvamuse või eelistusega, – ja nii mõnigi kord ka valetama, näiteks ei taha tunnistada oma liigset alkoholitarbimist, kinnitavad, et järgivad tervislikku eluviisi või et on lapsevanematena eeskujulikud jms.
Ka nende eelistused valimiskastide taga võivad tugevasti erineda küsitlustulemustest, mille kohta võib näiteid tuua ka teistest Euroopa riikidest. Näiteks 2015. aasta Prantsuse kohalikud valimistel ennustasid vahetult pärast Pariisi terrorirünnakuid arvamusküsitlused triumfi paremäärmuslikule Rahvusrindele, mis jäi aga tulemata – Marine Le Peni erakond ei suutnud kokkuvõttes võita üheski Prantsusmaa regioonis.