/nginx/o/2016/05/27/5440811t1ha976.jpg)
Kasvasime vendade Taivo ja Temmega Kuressaare äärelinnas jõe läheduses. Viiekümnendatel oli vaene aeg, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Meie jaoks oli lapsepõlv ennekõike põnev, sest sõjajärgselt räämas ümbruskond kujutas endast poistele ideaalset mängumaad, meenutab laulja Ivo Linna Õpetajate Lehes.
Tollal elas sealkandis palju lapsi. Suuremad, sõja ajal või vahetult enne seda sündinud, nagu Taivo, organiseerisid ühiseid mänge. Linna ääres karjamaal oli nii jalgpalliplats kui ka keksuruudustik. Olin seitsmeaastane, kui meie vanemad vennad-õed korraldasid karjamaal spordipäeva. Pakun, et sellel võis osaleda oma 30 last. Läksime rongkäigus, oli pidulik avamine ja rivistus. Jagati diplomeid ja esimesed kolm vapramat igal alal said minu venna Taivo valmistatud tinamedali. Mina kahjuks diplomit ega medalit ei pälvinud, aga mul on meeles mu esimene sportlik saavutus – hüppasin kõrgust 95 sentimeetrit.
Sport oli loomulik osa meie elust ning sportlased tollal vaat et kõige suuremad iidolid. Kuressaare lossihooviski korraldati korvpalli- ja võrkpallivõistlusi. Vaatasime sportlasi, suud ammuli, ning lugesime huviga spordiartikleid ja olümpiaraamatuid. Popmuusikast ei teadnud me midagi. Georg Ots oli laulja number üks ning sellega asi piirdus.
Minu ja vendade lapsepõlve muutis eriliseks ka asjaolu, et meie vanemad töötasid Saaremaa koduloomuuseumis ehk Kuressaare lossis. Teadsime, kus ripuvad võtmed, ja korraldasime lossis julguseproove, nagu tehti Eno Raua raamatus «Roostevaba mõõk». Seal käisid poisid surnuaial tonti mängimas, aga meie julguseproov tähendas liikumist öösel pimedas lossis. Julgust läks seal tõesti vaja. Kõhe on mõelda, et lossis kummitab, kuigi südames sa seda võib-olla ei usugi. Lossi katuse all elasid aga tuvid. Kui nad ringi lendlesid, sadas tihtipeale alla kivitükikesi ja prahti. See kajas müüride vahel vastu ja helid pimeduses tundusid õõvastavad.
Meie suur mängusõber oli jõgi, kus sai kala ja vähki püüda. Et jõgi oli madal, otsisime vees käsikaudu vähkide urgusid ning oh seda ehmatust, kui mõnes urus juhtus luts ees olema.
Sügisel vee all olev jõeluht külmas talvel ära ning Temmel tuli mõte ehitada jääpurjekas – puust raam, puri peale ja kolm uisku alla, ühega neist sai tüürida. Laevuke sai meie ühe lemmikraamatu «Doktor Dolittle’i» tegelase järgi nimeks Ben Ali. Üks kaunimaid elamusi mu lapsepõlves oli see, kuidas Ben Ali puri tuule alla võttis ja purjekas mööda peegelsiledat jääd libises. Öeldakse, et ainult väikesed poisid suudavad joosta nii kiiresti nagu tuul. Selle purjekaga sõites tuli lausa lendamise tunne.
Poisipõlve mahtus ka taunitavat. Mu isa oli suur aiandushuviline ning meie aias, mis on senimaani Aia tänaval alles, kasvas umbes 50 õunapuud, lisaks veel muud viljapuud. Meie kõrval asus aiand – ennekõike lilleaiand, kus kasvas ka paar õunapuud. Saime talv läbi oma aia õunu süüa, aga otse loomulikult pidime minema aiandisse õunaraksu. Jäime vahele ja tasu teo eest kirjutati meile teatud pehme kehaosa peale, aga me ei hoolinud sellest. Olime veendunud, et nii aiand kui ka Kuressaare loss on meie, poistekampade omand ning me lihtsalt laseme muuseumil ja aiandil meie territooriumil tegutseda.
Ajal, mil tehnoloogia piirdus raadioaparaadiga, oli tänasega võrreldes see pluss, et olime palju õues ja lugesime palju raamatuid (kuna elektrit hoiti kokku, siis küll tihtipeale taskulambiga teki all). Lemmikud olid Kalle Blomkvisti lood, «Roostevaba mõõk» ja sari «Seiklusjutte maalt ja merelt». Panime mängukohtadele nimed raamatupaikade järgi ning kehastusime raamatukangelasteks, näiteks sai mõnest poisist piraat Silver.
Lapsed ei pea teatavasti mängides piiri, võid olla talvel sulalumest kontideni märg, aga kes seda jõuab jälgida. Tihtipeale oli kevaditi võistlus, kes läheb esimesena merre ujuma. Võimalikult kohe pärast jääminekut sai mustavasse vette hüpatud. Kord läksime naabripoisi Matiga merre aprilli keskel. Olime pärast sõprade seas tehtud poisid, aga kui ma kodus sellega ema ees kiitlesin, ütles tema pilk kõik. Haigeks ma tookord ei jäänud.
Püsisime küllap tänu väljas rahmeldamisele terved, välja arvatud see, et oli perioode, kus mu küünarnukid ja põlved ei saanudki ära paraneda. Kui ma isa jalgrattaga sõitsin, juhtus kukkumisi iga päev. Pean ütlema, et lollust jagus ka. Et mitte minna nuttes ema juurde järjekordse rivanooli- ja sidemeannuse järele – kuidas sa mängu juurest ära tuled –, võtsime lihtsalt peoga tänavaäärset liiva või mulda ja panime haava peale, et veri kinni jääks. Vedas, et teetanust ei saanud.
Naljapärast võiks öelda, et minu lapsepõlves polnud mitte majapidamistööd, vaid teoorjus. Muidugi pandi kolm kasvavat noort meest tööle, näiteks kartulimaad kaevama. Peenarde rohimine, marjade ja õunte korjamine oli raudne kohustus, nagu ka puude lõhkumine või saagimine kahemehesaega. Pere toidulaud sõltus tollal väga palju oma majapidamisest. Pidasime lehma ja kanu, kartul ja köögiviljad tulid oma aiast. Kui oleksin mänginud õrnahingelist luuletajat ja pliiatsit närides trepi peal istunud, oleksin naha peale saanud.
Tollal tundus küll ebaõiglane, et naabripoisid, kellel polnud nii suurt aeda, silkasid ringi ja tagusid vutti, kui meie tööd tegime. Tagantjärele olen aga tänulik, sest nii kujunes tööharjumus. Arvan, et loomult on inimene laisk, nii ka mina, aga ma tean, et kui võtan töö ette, siis pean selle ära tegema. See anti meile lapsepõlves varakult ja valusalt teada. Kõige suurem õpetaja ongi elu ise. Kui teed lollusi, peksavad omad vitsad. Pärast oled õppetunni eest tänulik, mis ei välista kahjuks uute lolluste tegemist.
Ivo Linna meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/30/13032684t1h5c61.jpg)