Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Meeli Parijõgi: iga vanem peab midagi välja mõtlema, et lapsed ei ripuks terve suve ekraani küljes

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Enne suve tärkab lapsevanematel mure, mida kooliprii lapsega peale hakata. Kurdetakse, et laagritesse ei jätku kohti ja pealegi kestavad need liiga lühikest aega. Laps on mitu kuud ripakil, kirjutab Õpetajate Lehe toimetaja Meeli Parijõgi.

Lastelaagrid on toredad ja vajalikud ning pakuvad lastele kuhjaga elamusi ja uusi teadmisi. Arvan aga, et laste vaba aega ei peaks ülipüüdlikult ära organiseerima. Võib-olla ongi oma aeg, mida aasta läbi napib, just see, mida laps suvelt ootab. Nüüd on ta korraga silmitsi lõputuna tunduva vaba ajaga ja küsimusega, mida ta ise teha tahab. Kas ta oskabki sellele vastata, oma vaba aega hinnata ja kasutada nii, et see poleks maha laristatud? Igal juhul läheb seda oskust ka täiskasvanuna tarvis ja õppida tuleb lapsena.

Me kõik vajame aega, et rahus ja vaikuses asjade üle juurelda, turgutada soikunud süvenemisvõimet. Vajame väidetavalt lausa igavust, et loov mõte liikuma hakkaks.

Ivo Linna rääkis värskes Õpetajate Lehes toreda loo oma lapsepõlvest sõjajärgsel Saaremaal. Lapsed sisustasid oma vaba aja (selle, mis kooli- ja ohtrate majapidamistööde kõrvalt üle jäi) enesestmõistetavalt ise. Kes neil jõudis sabas joosta. Nii organiseeris kohalik 30-pealine lastevägi karjamaal suurejoonelise spordipäeva, piduliku rongkäigu ja rivistuse, eri võistlusalade ning diplomite-medalitega. Huvijuhti ei läinud selleks vajagi, nagu ka seiklusjuttude ainetel ette võetud rollimängudeks.

Tänapäeval on maal veedetud suvevaheaeg muutunud luksuseks. Kõik lapsed ei lähe maale vanaema juurde, sest nende vanaemad elavad samuti linnas ning vägagi tegusat töö- ja seltsielu. Kujutluspilt tolmuses linnaleitsakus mööda kaubanduskeskusi hängivast lapsest mõjub hirmutavalt. Samuti ei kipu lapsed lugema omaaegseid pakse põnevikke, mis vaimustasid nende vanemaid. Tüse teos hirmutab väikese lugeja juba eos ära, pealegi jäävad teemad kaugeks ja raamat tundub olevat kirjutatud keerulises vanaaegses keeles, kõigist sõnadest ei saa arugi.

Täiskasvanud vaatavad nostalgiaga oma koolivaheaegadele, mil sai tuulega võidu mööda heinamaad silgata, kuid terve suvi maal pole tänapäeva lapsele ilmselt unistuste variant. Teame Eeva Talsi laulust, et vanavanematest ja naadist noorele ei piisa.

Keeruline küll, aga iga vanem peab midagi välja mõtlema, et lapsed ei ripuks ka terve suve ekraani küljes.

Tagasi üles